Vahest oleks Emajõgi tõepoolest olemata ja kõik teisedki jõed kuni tänapäevani kaevamata jäänud, kui poleks Võrtsjärvest endast abi tulnud.
Kohale ujusid koprad, üksi ja paariviisi, mõnel koguni perekond riburada mööda kannul, silmalitrid endil uudishimulikult siramas peas ja tugevad tagajalad varmalt sõudmas.
Ei olnud kobrastel kaua vaja vaadata, kui teiste häda seletamatagi selge. On ju kopratarkus vee riigis niisama kuulus, kui rebasekavalus ja -nõukus maismaal. [---]
Ja nii juhtuski, et selsamal tähelepanuväärsel päeval, mil metsloomad kaevasid maailma esimest jõge, jõgede ema, ehitasid koprad oma esimese tammi. Polnud ju seniajani järvekobrastel tammi sugugi tarvis, jõgi aga nõudis juba sündides kogu kopratarkust ja -osavust. (lk 6)
Rebane aga, seesama, kes mõtles välja ei millegi muu kui Suure Emajõe, lippas tulistjalu liigeldi-loogeldi ees, helevalge sabaots libinal mööda mullakamarat, nii et üsna otsmised hõrkhõredad okaskarvad ilusal sabal päris mustaks määrdusid.
Nii joonistas rebane oma koheva sabaga Eesti mullale endale Suure Emajõe loogelise tee.
Kuuldus Emajõe sünnist aga levis kulutulena päratukuumades põuametsades, innustades loomi kõikjal kaevama maailma midagi nii enneolematut ja uut, mis on karge kui Võrtsjärve vesi ja pikem veel kui päevateekond. (lk 7)
Aime Maripuu, "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984
