Kaart

See artikkel räägib maakaardist; mängukaardi kohta loe artiklist Mängukaart.

Johannes Kepleri maailmakaart

Fritz Wagner (1896–1939), "Hollandi kaupmehed plaanivad järgmist ringreisi", s.d.

Erilist tõmmet kaartide vastu tunnevad geograafid

Fokuseeritud ioonkiirega alumiiniumist alusele graveeritud Eesti kontuurkaart, mis oma mõõtmetelt mahuks juuksekarvale

Kaart ehk maakaart on mingite kohtade kogumi kujutis mingite konkreetse põhimõtete alusel. Tavapäraselt räägitakse eelkõige kaartidest, mis kujutavad piirkondi planeedil Maa, kuid kaardid võivad kujutada ka paiku, mis asuvad teistel taevakehadel, teistes - vahel väljamõeldud - maailmades või üldse hoopis kujutlusvõimelise olendi vaimus. Ükski kaart ei saa olla täiuslikult täpne, kuna iga kaart näitab vaid mingite kohtade üksikuid aspekte, isegi ükski koht ise ei kujuta aga iseenda kõiki aspekte. Kaardi ülesanne on eksitada enda lugeja ülevaatlikkusse.

Proosa

• Queequeg oli pärit kaugel edelas asuvalt Rokovoko saarelt. Seda pole ühelegi kaardile kantud; tõeliselt häid kohti sinna ei märgita.
  • Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 80

• Liivapaber on kõrbe kaart. (lk 25)
• Maakaartide soontes voolab sinine veri. (lk 26)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

• Me joonistasime tohutu suuri, mäestikest kurrulisi kaarte ja märkisime nende peal ära huvitavamad kohad koos seal leiduvate tähelepanuväärsemate loomade piltidega. Nii ilmnes minu kaartide põhjal, et Tseilon toodab põhiliselt tapiire ja teed, India - tiigreid ja riisi, Austraalia - känguruid ja lambaid, kuna ookeanidesse joonistatud sinised hoovused kandsid niihästi vaalu, albatrosse, pingviine ja merihobuseid kui ka torme, passaate ning head ja halba ilma. Meie kaardid olid tõelised kunstiteosed. Suuremad vulkaanid purskasid nii palju tuld ja sädemeid välja, et võis karta paberist mandrite süttimist; maailma kõrgeimad mäeahelikud sirasid jääst ja lumest nii heledalt ja siniselt, et ainuüksi neile pealevaatamisest jooksid külmavärinad üle selja. Meie päikesest pruunikspõlenud kõrbed olid kaameliküüre ja püramiide täis, meie troopikametsad nii tihedad ja lopsakad, et lontivad jaaguarid, väänlevad maod ja mornid gorillad suure vaevaga tihnikutest läbi trügisid; metsalagendikel aga raiusid kõhnad, kurnatud pärismaalased värvilisi puid maha, tehes platsi ilmselt ainult selleks puhtaks, et sinna saaks ebakindlate trükitähtedega kirjutada KOHV või siis ehk TERAVILI. Meie jõed olid laiad ja meelespealillesinised ning kubisesid kanuudest ja krokodillidest. Meie ookeanid olid kõike muud kui lagedad veeväljad, sest kus nad just märatsevais tormides ei vahutanud või kus vood polnud mõne üksildase palmisaare kohale hirmuäratavaks tõusulaineks kerkinud, kihas neis kõikjal elu.
  • Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 97-98

• Timothy vaatas viimast paberit, mille paps tulle heitis. See oli maailma kaart. See tõmbus kortsu, moondus kuumuses ja - vups - oligi läinud nagu soe must liblikas. Timothy pööras pilgu ära.
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik", 1974, lk 191

• Mineviku suurte entusiastide poolt kokku kutsutud ja juba kaua kestnud uurali maskiball hakkab lõppema, maskid langevad üksteise järel. Keelepuu maski asemel vaatab meile vastu maakaart. Meile vaatavad vastu uurali keeli kõnelevad rahvad kogu oma mitmekesisuses, loomulikkuses ja ilus. Kellelgi pole enam tarvis olla midagi muud, kui ta on. Põhjust tunda uhkust oma iseolemise üle on meil kõigil rohkem kui küllaga. Mitte ainult veresugulus ei seo inimesi. Armastus ja sõprus ühendavad neid sageli palju tugevamini. Eriti veel tänapäeva tsiviliseeritud maailmas. Kestku ja tugevnegu meie uurali keeli, ma ütleksin siingi meelsamini: tugeva uurali värvinguga keeli (et mitte öelda: uurali dominandiga keeltesegusid [---]) kõnelevate rahvaste sõpruskond. Sest armastus ja sõprus on head asjad alati ja kõikjal. (lk 2027-2028)
  • Ago Künnap, "Maakaart maskis: Taas uurali asjust" Akadeemia 10/1996, lk 2019-2028

• Kui vaadata Eesti kaarti umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade tulle vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi nägu. See on üks tömbi koonuga loom, kelle nina on Virumaal, avatud suu kohal haigutab Peipsi järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. Võrtsjärv on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda Emajõge sülge Tartu Ülikooli semiootika kateedrisse ja piki Õhne jõge Arumetsa soosaarele, kus Nikolai Baturin parajasti naelutab oma kartulipõllu serval logisevat aiaväravat.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika", 2013, lk 55

• Sellele lisandub veel maakaartide paigutusest tulenev ruumiorientatsioon, mis tihtipeale avaldab lausa ebaharilikku mõju rahvuslikule eneseteadvusele. Me tallame lätlaste turjal ja kummardame soome tarkasid, sest Soome paikneb üleval (st taevas), Läti seevastu asub meie jalge all, see tähendab - põrgus. Tarvitseks vaid maakaardid ümber pöörata ja peagi ummistaksid Ventspilsi aguleid eesti palverändurite hordid. Tallinn poleks enam pea-linn, vaid düsfunktsionaalne organ maa alakehas, nagu praegu on Räpina või Antsla.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 119

• Esmaspäeval, 17. märtsil tunnustas Putin Krimmi iseseisvust ning juba samal päeval näidati Vene televisiooni õhtustes uudistes Ukraina kaarti ilma Krimmi poolsaareta. (17. märts 2014, lk 138)
• Täna hommikul näidati Ren TV ja teiste Vene telekanalite ilmateadetes Venemaa meteoroloogilist kaarti, mis hõlmas ka Krimmi, Donbassi ja Harkivit. Ma tean, et kaarte võib olla mitmesuguseid. Kõige sagedamini kasutatakse poliitilist kaarti, kuid see peab vastama ka teiste riikide poolt tunnustatule. See Venemaa kaart, mida praegu televisiooni ilmateadetes näidatakse, on tõenäoliselt Putini isiklik kaart, mis illustreerib seda, missugusena ta tulevikus Venemaad hea meelega näha tahaks. Või tehakse seda selleks, et valmistada Venemaa elanikkonda juba ette täiendavate Ukraina alade okupeerimiseks? Sel juhul tuleks tulevikus ehk täpsemalt Vene televisiooni ilmaennustusi jälgida ning tähelepanelikult silmas pidada, ega sealsel ilmakaardil ei hakata lähemal ajal näitama ka Kiievi, Varssavi, Riia ja Vilniuse ilma. (20. märts 2014, lk 145–146)
  • Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest", tlk Anu Wintschalek, 2014

• [Sandy Wilson:] Kui elasid kuue miili pikkusel ning kahe ja poole miili laiusel saarel, oli sul kümnendaks eluaastaks tuttav iga selle toll. Ja see sisemine kaart jäi sinuga isegi pärast seda, kui sa saarelt lahkusid.
  • Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018, lk 23

• Me ei saa uurida maailma otse, alati on mingi tekst vahel, kas verbaalne või ka visuaalne või mingi muu. Ja muide, ma arvan, et tegelikult on see ka reaalteaduste eripära, ainult nad ei ole sellest veel aru saanud. Üks kartograaf tegi ettekande ja rääkis, kuidas kaardid valetavad, mille peale harilikult eriti ei mõelda - kaardid on teaduslikud. Aga päris nii ei ole.
  • Piret Peiker, intervjuu: "Peiker: Lotmani mõtete tutvustamiseks saab veel palju ära teha", ERR, 09.06.2012

Luule

Jasmiiniõied ja tapetud härg.
   Lõputu põrand. Maakaart. Saal. Harf. Koidukaar.
   Tüdruk jasmiinidest härjaga mängib
   ja härg on hämaruse värisev verelaam.

• Federico García Lorca, "Kassiida unenäost vabas õhus", tlk Ain Kaalep, rmt: "Peegelmaastikud" II (1980), lk 62

Draama

• [Herzen:] Kaarti ei ole kellelgi. Läänes võib sotsialism järgmisel korral võita, kuid see ei ole ajaloo eesmärk. Ka sotsialism jõuab oma liialduste ja totrusteni, ja jälle hakkab Euroopa lõhkema. Piirid muutuvad, rahvad purunevad, linnad põlevad... kokku kukuvad seadus, haridus, tööstus, põllud jäävad mädanema - sõjaväevõim ja raha põgenevad Inglismaale, Ameerikasse... Ja siis algab uus sõda paljasjalgsete ja kingatute vahel. See tuleb verine, kiire ja ebaõiglane ning jätab Euroopa maha samasugusena, nagu oli Böömimaa pärast hussiite. On teil tsivilisatsioonist kahju? Minul küll on.
• Tom Stoppard, "Laevahukk", II vaatus