Kaart

See artikkel räägib maakaardist; mängukaardi kohta loe artiklist Mängukaart.

Johannes Kepleri maailmakaart

Erilist tõmmet kaartide vastu tunnevad geograafid.

Proosa

• Queequeg oli pärit kaugel edelas asuvalt Rokovoko saarelt. Seda pole ühelegi kaardile kantud; tõeliselt häid kohti sinna ei märgita.
  • Herman Melville, "Moby Dick". Tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 80

• Kui vaadata Eesti kaarti umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade tulle vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi nägu. See on üks tömbi koonuga loom, kelle nina on Virumaal, avatud suu kohal haigutab Peipsi järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. Võrtsjärv on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda Emajõge sülge Tartu Ülikooli semiootika kateedrisse ja piki Õhne jõge Arumetsa soosaarele, kus Nikolai Baturin parajasti naelutab oma kartulipõllu serval logisevat aiaväravat.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika". Välgi metsad, 2013, lk 55

• Timothy vaatas viimast paberit, mille paps tulle heitis. See oli maailma kaart. See tõmbus kortsu, moondus kuumuses ja - vups - oligi läinud nagu soe must liblikas. Timothy pööras pilgu ära.
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, 1974, lk 191

• Sellele lisandub veel maakaartide paigutusest tulenev ruumiorientatsioon, mis tihtipeale avaldab lausa ebaharilikku mõju rahvuslikule eneseteadvusele. Me tallame lätlaste turjal ja kummardame soome tarkasid, sest Soome paikneb üleval (st taevas), Läti seevastu asub meie jalge all, see tähendab - põrgus. Tarvitseks vaid maakaardid ümber pöörata ja peagi ummistaksid Ventspilsi aguleid eesti palverändurite hordid. Tallinn poleks enam pea-linn, vaid düsfunktsionaalne organ maa alakehas, nagu praegu on Räpina või Antsla.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 119

• Mineviku suurte entusiastide poolt kokku kutsutud ja juba kaua kestnud uurali maskiball hakkab lõppema, maskid langevad üksteise järel. Keelepuu maski asemel vaatab meile vastu maakaart. Meile vaatavad vastu uurali keeli kõnelevad rahvad kogu oma mitmekesisuses, loomulikkuses ja ilus. Kellelgi pole enam tarvis olla midagi muud, kui ta on. Põhjust tunda uhkust oma iseolemise üle on meil kõigil rohkem kui küllaga. Mitte ainult veresugulus ei seo inimesi. Armastus ja sõprus ühendavad neid sageli palju tugevamini. Eriti veel tänapäeva tsiviliseeritud maailmas. Kestku ja tugevnegu meie uurali keeli, ma ütleksin siingi meelsamini: tugeva uurali värvinguga keeli (et mitte öelda: uurali dominandiga keeltesegusid [---]) kõnelevate rahvaste sõpruskond. Sest armastus ja sõprus on head asjad alati ja kõikjal. (lk 2027-2028)
  • Ago Künnap, "Maakaart maskis: Taas uurali asjust" Akadeemia 10/1996, lk 2019-2028

• [Sandy Wilson:] Kui elasid kuue miili pikkusel ning kahe ja poole miili laiusel saarel, oli sul kümnendaks eluaastaks tuttav iga selle toll. Ja see sisemine kaart jäi sinuga isegi pärast seda, kui sa saarelt lahkusid. (lk 23)
  • Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018

Luule

Jasmiiniõied ja tapetud härg.
   Lõputu põrand. Maakaart. Saal. Harf. Koidukaar.
   Tüdruk jasmiinidest härjaga mängib
   ja härg on hämaruse värisev verelaam.

• Federico García Lorca, "Kassiida unenäost vabas õhus"

Draama

• [Herzen:] Kaarti ei ole kellelgi. Läänes võib sotsialism järgmisel korral võita, kuid see ei ole ajaloo eesmärk. Ka sotsialism jõuab oma liialduste ja totrusteni, ja jälle hakkab Euroopa lõhkema. Piirid muutuvad, rahvad purunevad, linnad põlevad... kokku kukuvad seadus, haridus, tööstus, põllud jäävad mädanema - sõjaväevõim ja raha põgenevad Inglismaale, Ameerikasse... Ja siis algab uus sõda paljasjalgsete ja kingatute vahel. See tuleb verine, kiire ja ebaõiglane ning jätab Euroopa maha samasugusena, nagu oli Böömimaa pärast hussiite. On teil tsivilisatsioonist kahju? Minul küll on.
• Tom Stoppard, "Laevahukk", II vaatus