Lätlased on väike, kuid väga hea rahvas Kirde-Euroopas. Ainult põhjanaabritega pole neil nii palju vedanud kui eestlastel.

Proosa

muuda
  • Ega see Lätimaa ka ole teistsugune kui meie maa, talvel niisama valge lumi, mustavad majaseinad ja rohelised metsad, aga need lätlased ise! Nendega oli väga raske ajada asju ja just sellesama pärast pidigi ikka mitu küla sõitma korraga koos, sest hulk mehi on hulk mehi, aga üksinda või väikese sal­gaga Riia linnani välja jõuda oli selge imetegu. Minu isa rääkis mitmel korral, kuidas nad tihti linavooridega teeäär­setes kõrtsides peatudes pidanud lätlastega suuri lööminguid. Keegi ei tea, mispärast seisis see vahekord vaenulikuna ja millest tekkis tüli, kuid harva oli seda, et mõni linavoor sai Riia reisi ära teha ilma kaklusteta, öösiti peatuti ikka suu­remates kõrtsides, ja niisugustesse paikadesse kogunes palju lätlasi ja siis algas ikka lööming. Mõnes paigas, kus enne olnud suuremaid lahinguid eestlaste ja lätlaste vahel ja kus eestlased jäänud üle, kandsid lätlased eestlaste vastu vana viha ja valmistusid juba aasta aega ette, kuidas võtta eest­lasi vastu, kui nad jälle lähevad oma linavooriga Riia poole. Ei usaldatud siis kunagi jätta hobuseid kõrtsihoovi vahita, sest mitmel korral oli juhtunud, et hommikuks olid läbi sae­tud kõik reeaisad, nii et hobust ei saanud kuidagi rakendada ree ette. Kui juba niisugune tükk oli tehtud, siis ei olnud juttugi sellest, et keegi ümbruskonnast laenab sulle oma reeaisa või müüb oma metsast paraja kaserooviku. Tuli siis sõita edasi jätkatud aistega, mis aga teel tihti uuesti purune­sid. Kui nii teekond venis pikale ja hobuste toidumoon lõp­pes otsa, siis ei müünud seda tee äärest keegi. Niisuguseid tükke juhtus pääasjalikult nendes kohtades, kus vanade arvete pärast peeti meie linavedajate vastu viha.



  • Küsitakse, et mis mind Läti juures köidab. Praegu ei oskagi enam öelda, Läti on nii lähedane, nagu oleks ma temaga kogu aja koos olnud.
  • Eks seda naabrite vahelist kisklemist on läbi aastasadade olnud küll teineteise külade põletamisest, Lembitu mahalöömisest kuni räimesõjani, aga praegu on eestlased ja lätlased lihtsalt toredad sõbrad ja naabrid, kellele meeldib üksteise kallal pisut nokkida.
  • Jumal on ka lätlastel olemas — rohkem kui meil. Nende hümnist on meie omaga võrreldes suurem protsent Jumalale pühendatud. Ja Jumala nime kipuvad nad meelsamini suure tähega kirjutama kui eestlased. Ja eks eestlased ütle ju tihti: "Jumal on lätlane." Seda öeldakse siis, kui meil midagi kehvasti läheb, peamiselt siis, kui Eestis on ilm halb, mis omakorda tähendab enamasti vihmasadu.
  • Mind ajab põhjalikult segadusse, et Läti kirjandusinimesed on oma hüüdlauseks välismaal võtnud: "Ma olen introvert!" Sel teemal tehakse videoid ja internetis pakutakse näiteks lõbusa pealkirjaga testi "Milline introvert ma olen?". Koostöös luuletaja Krišjānis Zeļģise pruulikojaga Malduguns valmis Londoni raamatumessi ajaks kirjanduslik õlu "I'm an introvert", mille koostises on üks lätlaste armastatumaid toiduaineid kartul ja sildi peal ikka mõni tsitaat läti kirjandusest.
Lätlaste rõhutatud introvertsuse juures ajab mind segadusse just see, et lätlaste põhianekdoot eestlastest on teemal "aeglane eestlane". Kas me peaksime oma loosungiks võtma "Veel aeglasem kui lätlane"? Tänapäeva kiires ja rahutus maailmas on inimene, kes on võimeline pikemalt mõttesse vajuma, tõesti väärtus omaette.


  • Keskmine lätlane ei kannata ühistransporti. Ta ei taha suruda ennast tihedalt teiste vastu, seepärast laseb iga päev mööda kolm tuubil täis trammi, et lõpuks astuda sellisesse, mis sõidab täitsa vales suunas, aga on vähemalt pooltühi.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel