Peipsi järv

järv Eestis ja Venemaal
(Ümber suunatud leheküljelt Peipsi)

Peipsi järv on üks suur lahmakas vett Eesti ja Venemaa piiri peal.

Valevärvipilt Peipsi järvest, Landsat.
Õigevärvipilt Peipsi järvest.

Proosa

muuda
  • Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, jää kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki-sarnased paugud ja mõõtmata lumelagedal tulevad sinised viirud nähtavale — sinav vesi paistab rannas olevale vaatajale silma, esiti lai kraavisarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine niit, kui juuksekarv halli taevalaotuse sisse ära. Need on praod, mis külm jää sisse on sünnitanud. Imestades jääb võõras vaataja lõikavast külmast hoolimata silmapilguks järvede järve kaldale seisma.
  • Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Mõnikord ei taha ega taha jää järele anda. "Tänavu ei jõua veel Jürigi Peipsist jagu saada!" ütleb randlane, kui Peipsi õige kauaks kinni jääb ja jüripäev ju käes on. Teinekord aga ei küsi ta sugugi kalendri järele. Kui talv mitte väga äge ei olnud, kui lõunatuul, mis Ema põue, see on jõesuu poolt tuleb, ärkab surmaunes suikuja hiiglase rind üle öö elule ja murrab äkitselt oma ahelad ja ta vihane müürgamine kuulutab kalameeste küladele rannas, et ta oma vangikütkeid lõhub. Hommikul paistab sinav vesi ujuvate ja randa visatud jäätükkidega randlase silma.
Häda sellele, kes niisugusel ööl noodale läks, või veel enam sellele, kes sarnasel ajal ülereisi ette võttis!
  • Juhan Liiv, "Peipsi peal" (1892)


  • Kuule! Mis see isevärki tume mühin on, mis kostab nagu määratu linnuparvede tiibade sahin? Aga palju tõelisem, sügavam — ah, nii armas, nii igatsust äratav! See on, mida kahvatu lapse silmad enne väljast otsisid, see on — Peipsi kohisemine! See on, mis vaese lapse palged kahvatuks kohab — seda, ah! tahaks ta kord ligidalt näha! Ah — ei või! Paks läbitungimata mets varjab järve ta silma eest ära. Ta ei teagi, mis asi järv on: ema ütleb, metsa taga on suur vesi ja see võib nii imelikult kohada. Tõesti peab ta suur, vägev asi olema, see suur vesi. Kui Villu silm vahel pisarail märg on, kui tal särki ei ole, et loigu peale minna, mõtleb ta selle kohina peale ja veel enam pisaraid tuleb silma. Aga selle järele läheb süda nii kergeks ja Villu naeratab koguni… Siis on nii imeline-hea, ja kui päev soe, nagu suvel, istub Villem suure kivi otsa, ajab hobust ja huikab, et mets vastu kajab… See järv, see järv, kui seda kord näeks?
  • Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
"Kui seda metsa ees ei oleks!..."


  • Lõputa näivad Peipsi külade majade read õhtuvalguses. Nagu rivisõdureid, nagu killavoore liigub neid mööda, uusi ja vanu, lihtsaid ja stiilipäraseid, alandlikke ja uhkeid.
Viimaks ometi jõuame välja näivalt otsatust hoonete reast. Nüüd avaneb meile pilt täis veetlust ja ilu.
Vasemal roomasklevad loojuva päikese punakas paistes põllud. Kaugele, kaugele laiuvad nad kuni sinerdavasse õhuloori mähitud puistuni.
Paremal aga laiub Peipsi vetekõrb, sinkjashall ning hõbedatähniline, ja terve sari rannaleeteid, pikki ja tumedaid nagu õhtused varjud. Nagu vahukerakeste ridu marusel rannapervel valendab neil õhtupuhkusele laskunud kajakaparvi. Ja kõike seda kroonib kõrge õhtutaevas, õrn ja puhas.
  • Johannes Piiper, "Kodaverest Mustveesse" [30. august 1936], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 258-259


  • Vaevalt sai leping sõlmitud, kui Eestisse hakkas saabuma massiliselt punaväge. Üle piiri tuli neid sellisel hulgal, et piiritulbad litsuti kõveraks ning Peipsi järves tallati kalad surnuks. Lisaks loobiti nii öösel kui päeval Vene lennukitest alla langevarjureid; need kukkusid, kuhu juhtus, tihtipeale viljapõllule, ning püherdasid rukki põhuks. Meri uhtus venelasi kaldale, jõed kubisesid nõukogude soldatitest. Nad triivisid kusagile pilliroogu ja jäid sinna pidama, et vajaduse korral kurja teha ning rahulikku rahvast rünnata.

Luule

muuda

Püüan Peipsi sinist lindu
vahuserva tiibadega,
kohiseva lennuhooga
tuulte kallistada rind.
/---/
Püüan Peipsi sinist lindu
kaldapääsukeste parvest —
ärevana kõrgelt pangalt
silmapiiri haarab pilk.


Äkki tema hingust tunnen ...
Võimsail tiivul kannab laotust
Ja ta ainsast puudutusest
värisema jääb mu hing.

  • Milvi Seping, "Püüan Peipsi sinist lindu" (1960), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 55


Emajõgi!
Emajõgi!
Jookse ruttu, Emajõgi!
Peipsil laiaks järveks saad,
kanna sinna meie paat.

  • Heljo Mänd, "Ekskursioon" (1967), rmt: antoloogia "Sind ma tahan armastada", 2018, lk 144


ma olen Peipsist mullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel