Luule Redigeeri

Nüüd algabki - nüüd algab vist
see kurblik kohin Mälarist -
see pole siit maailmast.

  • Marie Under, "Ulm pudenes", rmt: "Uneretk", 1968, lk 30


Alles une mustad jõed
kohisesid öises loas,
nüüd ent hommiktuul mu toas,
ja me oleme kui õed.


Sääl pilkases pimedas,
tummas ja tumedas,
on merikarp valge ja kumav.

Ma kannan ta üles,
ta kohin kui puudutus ürgsest ja õrnast
ühtäkki kinni mu kuuljaks saand kõrvus.

  • Livia Viitol, "Merikarp", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 27