Hingekell

ProosaRedigeeri

  • Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.



  • Vilma vaikis. Seni polnud nad suremisest kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et elu on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale hingekella lüüa.
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23