Hingekell

Proosa

• Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.
  • John Donne, Devotions Upon Emergent Occasions (1624), Meditatsioon 17. See on ühtlasi Ernest Hemingway romaani "Kellele lüüakse hingekella" moto. Eesti keelde tõlkinud Enn Soosaar.

• Oma universaalse-otsinguis oli Havel ometi veendunud Euroopa missioonis ja erilises vastutuses. John Donne'i kuulsa hingekella löömise motiivi vaimus uskus Havel iga inimese kohustusse vastutada kogu maailma ees, küsides idaeurooplastelt tiibetlaste inimõiguste rikkumise kontekstis retooriliselt, kas neil on üldse õigust nõuda endile vabadust, nõutamata seda samal ajal kõigile allasurutud rahvastele.
  • Maria Mälksoo, "Ida-Euroopa ideoloogi lahkumine", Diplomaatia nr 101/102, veebruar 2012 (järelehüüe Václav Havelile)

• Vilma vaikis. Seni polnud nad suremisest kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et elu on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale hingekella lüüa.
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23