Mu nahk on kahvatu nagu äsja noaga poolitatud kartul. Pooleks lõigatud kartulil on ka samasugune üllatunud välimus. (lk 13)
Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tlk Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26
Esimesed sõnad, mida hingelise valgustuse otsijad Kettamaailma keskpunkti lähedastes salajastes, gongidest kumisevates ja lumeinimestest kummitatud orgudes loevad, leiavad nad raamatust "Wen Igavesti Üllatunu elu".
Esimeseks küsimuseks, mille nad esitavad, on: "Miks ta igavesti üllatunud oli?"
Ja neile vastatakse: "Wen mõtiskles aja loomuse üle ning mõistis, et universum luuakse igal hetkel uuesti. Seepärast, mõistis ta, ei ole minevikku tegelikult olemas, on vaid mälestus minevikust. Pilguta silmi - ja seda maailma, mida sa nüüd näed, ei olnud siis, kui sa silmad sulgesid, veel olemas. Seepärast, ütles ta, on meelte ainus kohane seisund üllatus. Südame ainus kohane seisund on rõõm. Taevast, mida sa praegu näed, ei ole sa kunagi varem näinud. Praegu on täiuslik hetk. Rõõmusta selle üle."
Terry Pratchett, "Ajavaras" tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 26
Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad reptiilidelt. Reptiilide leiutised on näiteks viha ja hirm. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - rõõm ja üllatus on juba imetajate leiutised. Näib, et evolutsiooni pime kellassepp liigub siiski vaikselt hingelise eldoraado suunas.
Valdur Mikita, "Lindvistika ehk metsa see lingvistika", Välgi metsad, 2015, lk 165
Kahetseda ei ole mõtet elus midagi. Eks ma olen üllatanud ennast elus ka varem. Palju see teisi üllatab, on iseküsimus, aga endale on ikka vaja aeg-ajalt üllatusi teha.
