John Donne

John Donne (22. jaanuar 1572, London, Inglismaa – 31. märts 1631, London) oli inglise luuletaja, jurist ja anglikaani vaimulik.

Isaac Oliver, John Donne'i portree.

Luule

Näed seda kirpu? Pane siis tähele,
Kui tühist asja keelad sa mulle-mehele.
Mind ja sind see loomake järgemööda puri.
Ning läbisegi on temas meie mõlema veri.
/---/
Pea! Ära hävita korraga kolme elu
Ning ühekorraga ka meie ilusat abielu!
See kirp on ju sina kui mina kui meie altar ja ase,
Seepärast halasta talle ning eluga minema lase.
Kuigi sa ise ei taha ja isa-ema ei luba,
Ühendab meid see väikene läikiv ja liikuv tuba.

• John Donne, "Kirp" (Flea). Tõlkinud Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 117

Lähme, kallis, meiegi seekord nii
Lahku, vältides pisarauputust: parem
Kui oma tundeid turule näha ei vii.
...
Praegu mul tuleb minna, kuid meie kahe
Liitunud hinge ei hirmuta vahemaad:
Tema ei katke, vaid sillutab meie vahe,
Pingul otsekui õhuke kuldne plaat.

• John Donne, "Hüvastijätt, mis keelab kurvastamast". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Raamat: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 121

Proosa

• Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.
  • John Donne, "Devotions Upon Emergent Occasions" (1624), Meditatsioon 17. See on ühtlasi Ernest Hemingway romaani "Kellele lüüakse hingekella" moto. Eesti keelde tõlkinud Enn Soosaar.

Tema kohta

• Oma universaalse-otsinguis oli Havel ometi veendunud Euroopa missioonis ja erilises vastutuses. John Donne'i kuulsa hingekella löömise motiivi vaimus uskus Havel iga inimese kohustusse vastutada kogu maailma ees, küsides idaeurooplastelt tiibetlaste inimõiguste rikkumise kontekstis retooriliselt, kas neil on üldse õigust nõuda endile vabadust, nõutamata seda samal ajal kõigile allasurutud rahvastele.
  • Maria Mälksoo, "Ida-Euroopa ideoloogi lahkumine", Diplomaatia nr 101/102, veebruar 2012 (järelehüüe Václav Havelile)