Idaeurooplased

Proosa

• See polnud esimene kord, kui Harvey märkas, et Ida-Euroopa vaesed inimesed sarnanevad omaaegsete Lääne-Euroopa vaestega mitte ainult asjade ja riiete, vaid ka kehaehituse ja näoilme poolest. Kes ta oli, kust ta tuli ja miks, see jäigi Harveyl teadmata, sest kui ta tahtis just midagi öelda, avanes uks ja üks mundris politseinik kutsus mehe ära. Mees järgnes talle närvilise valmisolekuga ja uks Harvey ees sulgus jälle. Kannatlikkus, kahvatu nägu ja suur hirm — seal kõnnib kannatus, mõtles Harvey. Ja ma leian, et ta on huvitav. Kas ainult äratundmise kaudu, kui igav võib olla maailm ilma teiste inimeste kannatusteta, saame me teada, kui lootusetult tuulevaikne oleks meie enda elu ilma kannatusteta?
  • Muriel Spark, "Ainus probleem". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 90

• Simon Kuper kirjutas 2014 Financial Timesis, kuidas Lääne-Euroopas on ajalugu midagi kaudset, mida võid vaadata kui õudusfilmi, Balkanil aga (ja siia võib rahulikult lisada ka Ida-Euroopa) on ajalugu midagi reaalset, õelat, miski, mis luurab alati nurga taga, valmis hammustama.

Minu põlvkonna idaeurooplased on Ajaloo sündmused, Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kaasnenud vabanemise, oma nahal läbi elanud. Teame, et Sündmused võivad päriselt juhtuda, neist ei saa lahti tekki üle pea tõmmates.

• Matti Maasikas, "Geopoliitika hammustab valusalt", ERR/Diplomaatia, 04.06.2022