Matti Maasikas

Eesti diplomaat

Matti Maasikas (sündinud 12. juunil 1967 Tallinnas) on Eesti diplomaat, Euroopa Liidu suursaadik Ukrainas.

Matti Maasikas, 2017.

ArtiklidRedigeeri

Minu põlvkonna idaeurooplased on Ajaloo sündmused, Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kaasnenud vabanemise, oma nahal läbi elanud. Teame, et Sündmused võivad päriselt juhtuda, neist ei saa lahti tekki üle pea tõmmates.
  • Varem algasid sõjad lippude, paraadide ja sõjakuulutusega, millest võis minna veel nädalaid-kuid sõjategevuse alguseni. Tänapäeval on mõned asjad arusaadavalt teisiti. Usutavasti olid – peale sõjaväelaste ja teenistuste – esimesed Euroopas, kes Venemaa rünnaku algusest Ukraina vastu teada said, lennukontrolli ametnikud.
24. veebruari varahommikul andis Venemaa nn NOTAM-i teate Ukraina õhuruumi sulgemisest Euroopa lennukontrolli agentuurile. Tegu oli haruldase teatega, sest enamasti suletakse oma õhuruum. Seekord oli tegu naaberriigiga.
Ei varjatud, et sulgemise põhjus on sõjategevus.
  • Ma magasin neil nädalatel öösiti kolme tunni jagu. Ja kõrge Euroopa transpordiametniku telefonikõne kell 4.09 Kiievi aja järgi ei äratanud mind. Vastutustundetu, võib-olla aga sel põhjusel sain kella viie paiku teada, mis tunne on ärgata plahvatuste peale. Kogemus, mis viiekümnendates eluaastates eurooplasel seni õnneks puudus.
  • On üsna üldiselt nii, et inimene suudab isiklikult suhestuda kahe põlvkonna jagu ette- ja tahapoole – vanavanemad ja lapselapsed on need, keda ise oled näinud, kelle jutte kuulnud. Seega, Päikese kustumine mõne miljardi aasta pärast inimesele tõenäoliselt isiklikult muret ei tee, kliimamuutuse ulatus aastaks 2100 aga küll.
  • Tahapoole vaadates – Teine maailmasõda on eurooplasele üldiselt juba akadeemilise tähendusega, ja kuna see on Lääne-Euroopas seni viimane suur raputus, siis järeldub sellest, et geopoliitika on kontinendi õhtupoolses servas üsna teoreetilise tähendusega mõiste. Lisaks on Lääne- ja Ida-Euroopa kogemus sõjast, selle lõpust, liitlassuhetest ja muust kohati üsna erinev. Joon läheb siin teadagi sealt, kus Stalini väed paigale jäid ega lahkunud.
Geopoliitika põhineb geograafial ja ajalool. On loomulik, et kontinendi servadel, tsivilisatsioonide piirimail Viimases Lahkes Majas elades on geograafiatunnetus teravam. Sama lugu on ajalooga, nagu käesoleva loo algtsitaat ütleb.
  • Nagu ütles Eesti ajalooprofessor, kadunud Enn Tarvel mõne aasta eest: küsimus pole selles, kas venelased tulevad tagasi, vaid selles, millal nad tulevad. Täpsustan küll, et kõrgete kaitsekulude tasemega vastutustundliku NATO riigina on Eesti jaoks praegu küsimus: millal venelased teevad katse tagasi tulla. See on Viimase Lahke Maja elanikele reaalsus, mis alati valmis hammustama.
  • Kontinendi lääneosas oldi 2014. aastal aga šokis. Ei tulnud ettegi, et kakskümmend aastat kestnud Moskva meelitamine oli üks põhjustest, miks Kremlis otsustati, et endale saab lubada Euroopas sõda alustada.
Sama aasta novembris hüüdis ühe Lääne-Euroopa riigi minister EL-i välisministrite nõukogus Venemaa tegevusele karmimat reaktsiooni nõudnud Leedu kolleegile nii: Linas, ma saan aru, et teil on oma ajalooline kogemus, aga me peame siin arukat välispoliitikat ajama! Ikka ei olnud kohale jõudnud – või ei soovitud seda näha – kibe tõsiasi, et Euroopa on sõjas. Et Ukraina on Euroopas, et Donbass on Euroopas, me lähinaabruses.
  • Inimlikult võttes polnud selles midagi imekspandavat. Kaks põlvkonda vahet muudab õudused teoreetiliseks, eks. Kanada ajaloolane Margaret MacMillan kirjeldab suurepärases uurimuses "The War That Ended Peace" (2014), kuidas Esimese maailmasõja eelses Euroopas oli sõda miski, mis terve sajandi, alates Napoleoni ajast, kas toimus kiiresti ja väikeste valudega (Saksamaa ühendamise sõjad 1864–1871) või toimus kaugel ega puutunud otse eurooplastesse (koloniaalsõjad). Krimm ja Donbass tundusid sajand hiljem samasse kategooriasse kuuluvat.
  • Liiga pehme reaktsioon Krimmi annekteerimisele ja sõjale Donbassis oli vaid üks viga, mida EL (ja laiemalt lääs) sõja süttides tegi. Veel hullem oli sõja lõpetamise liiga kergelt võtmine. Nn Normandia formaadi loomine juunis 2014 oli veel kuidagi arusaadav – sa kasutad juhust, räägid nendega, kes kohal, räägitavad on. Ehkki Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide väljajätmine-väljajäämine oli lühinägelik juba siis.
Ent selle formaadi kiivas kuulutamine ainsaks diplomaatiliseks protsessiks sõja lõpetamiseks, ka siis, kui alates veebruarist 2015 seitsme aasta jooksul õieti midagi saavutada ei suudetud, on vastutustundetuse ere näide.
  • Kolmas viga oli ebapiisav tähelepanu Ukraina arengutele. Nagu kõik Vahe-Euroopa – Timothy Snyderi õudse, kuid täpse määratluse järgi Veremaade – inimesed on tunda saanud, nähakse neid tihti läbi suuremate toimijate prisma, ilma oma tahte ja õigusteta, funktsioonina vägevamatest.
  • Fundamentaalne erinevus Vene ja Ukraina ühiskonna vahel, kus viimases pole jälgegi fatalistlikust alistumisest tsaari tahtele, on olemas tugev pluralistlik traditsioon ja tugevnev püüe Euroopa poole, jäi märkamata.
  • Ka 2014–2022 püüti Ukrainat välispoliitiliselt käsitleda osana Venemaa probleemist, funktsioonina sellest. Euroopa Liidus, vabatahtlikult liitunud klubis, kus lõhestavate teemade arutamist viimse võimaluseni välditakse, polnud selgeks vaieldud: kas Ukraina näol on tegu riigiga, mis peab meie eest sõda (ühe rühma liikmesriikide arvamus, nüansierinevustega muidugi) või korruptsioonipesaga, kuhu me raskesti arusaadavatel põhjustel miljardeid kallame, vähe vastu saades (teine rühm liikmesriike, samuti nüanssidega).
Me ei peaks toetama üht korrumpeerunud riiki ainult geopoliitilistel põhjustel, kõlas teise rühma jutupunkt.
Ukraina oli aga vahepeal arenenud, emantsipeerunud, kaugelt enamaks kui vaid korruptsioonipesaks. On hõlpus aru saada, miks hoovõtt selleks kauem kestis kui näiteks Balti riikidel.
  • Nii võttiski Ukraina emantsipeerumine aega. Esimene hoiatuslask tehti küll juba 2004. aasta oranži revolutsiooniga, mil inimesed keeldusid ilmse valimispettusega leppimast. Kui aga samad petturid kümnend hiljem riigi Euroopa kursilt ära tahtsid keerata, tõusis rahvas üles. Aastad alates 2014 on Ukrainas kõigist raskustest ja kehvast lähtepositsioonist hoolimata olnud demokraatia, õigusriigi ja Euroopa lõimumise juurdumise aeg. Eemale vanast, eemale Idast, ja läände!
Euroopa Liit ei osanud sellele, meie aja suurimale geopoliitilisele nihkele me kontinendil, adekvaatselt vastata. Sõltuvalt oma majandusintegratsiooni-juurtest ja legalistlikust olemusest on EL seni vast kõige abitum just siis, kui üks riik tuleb ja ütleb: me tahame teie sõbrad olla! Brüssel ei vasta: tore, meil ongi liitlasi vaja, vaid küsib: aga mis on meie sõpruse õiguslik alus? Geopoliitilisest mõtlemisest oleme veel kaugel.
  • Käesoleva aasta 24. veebruarist on palju asju muutunud. Euroopa liidrid ei räägi enam vaid dialoogi vajadusest (dialoog agressoriga on igal juhul vähemalt kaheldav asi) ega karda Venemaad provotseerida. Venelastega rääkides paremal juhul lihtsalt asjatundmatu, halvemal juhul agressiooni õhutav sõnakõlks "konfliktile pole sõjalist lahendust" on unustatud.
  • Kui 2014 ütlesime (EL), et meie sanktsioonide eesmärk on panna Vene juhtkonda oma kurssi muutma, siis praegu ei häbeneta öelda, et eesmärk on avaldada Venemaale tugevat ja karmi (massive and severe) mõju. USA president Joe Biden nimetas aprilli alguses järjekordset sanktsioonipaketti tutvustades nende eesmärgina "tekitada Putinile valu ja süvendada Venemaa majanduslikku isolatsiooni".
  • Vastusamme Vene agressioonile tehakse aastakümnete parimas koostöös demokraatlike riikide vahel. Juba on hakatud rääkima lääne "taassünnist", arvatust palju sitkemast vastupanuvõimest autokraatlikele režiimidele. NATO, mis vahepeal rääkis liiga palju sellest, mida ta praeguses olukorras teha ei saa, atraktiivsust näitavad Soome ja Rootsi liikmesustaotlused, mis selle loo ilmumise ajaks tõenäoliselt lõpusirgel. Ja allianss tugevdab jõuliselt oma idatiiba.
Ometi oleks ülimalt ettevaatamatu ja vastutustundetu mõnuleda liigselt kõige Ajaloolise üle, millega Meie oleme Enda kohta hakkama saanud ja jätta sõjaga seotud töö pooleli või ka venima. Niisiis, tööle.
  • Esiteks, Ukrainal tuleb aidata see sõda võita. Relvi tuleb anda nii palju ja nii raskeid, kui ukrainlastel vaja. Kuna Kreml ei välista selles sõjas midagi, ka tuumarelva kasutamist, ei tohi sõjalist sekkumist välistada ka lääneriigid ja lääne organisatsioonid.
Iga nõrkusavaldus vaid ahvatleb agressorit. Olgu talle avalikult teatavaks tehtud, millised on vastusammud keemia- ja tuumarelva kasutamise puhul. Edasi tuleb endale ja välja öelda, et meie poliitika ei lõppe ka siis, kui Ukrainas peaks relvarahu kehtestatama.
  • Lisaks tuleb nii praktilistel kui ka moraalsetel põhjustel jaatavalt vastata Ukraina soovile liituda lääne organisatsioonide, Euroopa Liidu ja NATO-ga. Praktilistel, sest meie huvides on uus suur liitlane strateegilises asukohas. Moraalsetel, sest Ukraina on Euroopa riik ajaloo, kultuuri, üha enam majanduse, inimestevahelise läbikäimise, isegi kiriku kuuluvuse mõttes.
Kui selline riik tahab saada Euroopa osaks ka poliitiliselt, kui ukraina rahvas on otsustanud euroopalikuks saada, siis kellel, kurat, on õigus seda keelata?
  • Teiseks, juba praegu tuleb mõelda, mida teha majanduslikult (ja loodetavasti ka sõjaliselt) kokku kukkunud Venemaaga. Kui kõik kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks, ja diplomaadid eelmiseks rahukonverentsiks, siis 20. sajand pakub meile kaht võidetu kohtlemise mudelit: Versailles ja Euroopa Liit.
Oleks ülimalt lühinägelik ükskõik kumba korrata proovida. Vastamine peab algama ajaliselt lähemast küsimusest: mida külma sõja kaotanuga valesti tehti, mida sealt õppida on? Kena olemisele Kremlist samaga ei vastata, seda püütakse kenaolija vastu ära kasutada ja varitsetakse võimalust kättemaksuks.
Kuidas me kohtleme kaotanud Venemaad seekord? Uus Nürnberg Vene sõjakurjategijatele on vaid üks osa tulevasest lahendusest. Eesmärk peab olema Vene agressiivsuse mürgihamba väljatõmbamine aastakümneteks, vähemalt kaheks inimpõlveks.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel