Vikitsitaadid

Esimene maailmasõda

Esimene maailmasõda oli maailmasõda, mis toimus mõni aeg enne Teist maailmasõda (1914-1918) ning mille järel hulk optimiste arvas rohkem ilmasõdu enam mitte tulevat.

Guillaume Seignac, "Belgia, Prantsusmaa ja Inglismaa enne Saksamaa kallaletungi" (1914)
Patrick William Adam (1852-1929), "Öö Belgias", s.d.


Proosa

muuda
  • [Esimese maailmasõja kohta:] Jah, olid võitjad! Nad väljusid võitlusest suure auga, kuid ka suure kurnatusega.
    • Aristide Briand, "Dans la Voie de la Paix", 8. novembril 1929 Prantsuse parlamendis peetud kõne


  • [George Fentiman:] "Kõtu korrast ära ja raha pole. Mis kuradi mõte sel kõigel on, Wimsey? Inimene läheb ja võitleb kodumaa eest, tema sisikond gaasitatakse ära, ta jääb töökohast ilma ning vastutasuks antakse talle ainult eesõigus marssida kord aastas langenute mälestusmärgist mööda ja maksta naela pealt neli šillingit tulumaksu." (lk 6)
  • Wetheridge ütles, et ilm on sant. Wimsey soostus armastusväärselt. Wetheridge ütles, et arvestades hinda, mida siin klubis toidu eest tuli maksta, on see lausa skandaalne, et siin midagi söögiks kõlbulikku ei ole. Wimsey, keda peakokk ja ka kelnerid tema asjatundlikkuse pärast jumaldasid ning kellele oli saadetud kõige valitum pala, ilma et ta oleks pidanud seda küsima, tundis Wetheridge'iie ka seekord kaasa. Wetheridge ütles, et mingi põrgulik fotograaf oli teda täna hommikul mööda tervet klubi taga ajanud ning üldse pole viimasel ajal kogu selle äraneetud kõmu tõttu võimalik enam rahu saada. Wimsey ütles, et seda kõike tehakse reklaami huvides ja et reklaam on tänapäeva needus. Vaadake ajalehti — kaanest kaaneni aina kuulutused, muud midagi. Wetheridge ütles, et kurat võtaks, tema ajal oleks korralik klubi reklaami põlastanud ning et ta mäletab veel aegu, kui ajalehti tegid härrasmehed härrasmeeste jaoks. Wimsey ütles, et miski pole enam päris endine; tema meelest võis olla selle põhjuseks sõda. (lk 38)
  • [George Fentiman Peter Wimseyle:] "Robert on tegelikult täitsamees, kuigi ta käib mulle hirmsasti närvidele."
"Kas tõesti?"
"Ta on nii paksu nahaga; ehtne kujutlusvõimeta britt. Ma usun, et Robert võiks veel viis aastat rõõmsalt edasi sõdida ja pidada seda üheks vahvaks mürgliks. Robert oli tuntud selle poolest, et ta ei pilgutanud eales silmagi. Mäletan, et seal jubedas Carency mülkas, kus kogu maa oli lagunevate laipadega kaetud — uhh! — põmmutas Robert neid suuri punsunud rotte, penn tükk, ja naeris. Rotid. Roiskusid elusast peast sellest, mida nad olid söönud. Oo jaa! Robertit peeti paganama heaks sõduriks." (lk 88—89)


  • Kas oli see tõesti Verduni lahing, mida koolipoisid kuulsid, kui nad Zahlbachi taga kõrva vastu maad surusid, või põrus maa kestvalt raudteerongide sõitmisest ja armeede marssimisest? Mõningad neist poistest seisid hiljem kohtu ees. Ühed sellepärast, et nad olid vennastunud okupatsiooniarmee sõduritega, teised, et nad olid armee rööbastele lõhkeainet asetanud. Kohtuhoonel lehvisid liitlaste komisjoni lipud.
    • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 7-8


  • Kui kõrvalises Serbias üks ertshertsog mõrvati, paistis see väga kauge sündmusena, mis meile põrmugi korda ei lähe. Lõppude-lõpuks, Balkanil mõrvati alatasa keegi. Et see võiks puudutada meid siin Inglismaal, näis täiesti uskumatu — ja ma ei räägi seda mitte ainult enese, vaid peaaegu kõigi seisukohast. Otsekohe pärast seda mõrva kerkisid silmapiirile nagu ähvardavad tormipilved. Ebatavalised kuuldused läksid liikvele — kuuldused sellest fantastilisest nähtusest — sõjast! Aga muidugi oli see ainult ajalehtede jutt. Ükski tsiviliseeritud rahvas ei hakka ju sõdima. Sõdu polnud olnud juba palju aastaid; tõenäoliselt kunagi ei tule ka.
Ei, tavalistel inimestel, tegelikult vist kõigil peale mõne tähtsama ministri ja välisministeeriumi kitsama ringi, polnud aimugi, et sõda võiks tõesti puhkeda. Kõik oli ainult kuulujuttude tasemel — inimesed kütsid end üles ja rääkisid, et asi näeb tõesti välja "üsna tõsine" — need olid vaid poliitikute kõned. Ja siis äkki ühel hommikul see oligi juhtunud. (lk 249)
  • Läksin tänavale päris uimasena. Seal nägin üht oma elu kõige kummalisemaist vaatepiltidest — tõepoolest, mäletan seda tänapäevani mingi hirmutundega. Igal pool tänaval oli tantsivaid naisi. Inglise naistel pole kombeks avalikus kohas tantsima hakata, niisugune reageering on omasem Pariisile ja prantslastele. Kuid seal nad olid, naersid, hõiskasid, siiberdasid, isegi hüppasid meeletus rõõmuorgias — peaaegu loomalikus naudingus. See oli jube. Oli tunne, et kui seal oleks juhtunud olema mõni sakslane, oleksid naised talle kallale sööstnud ja ta tükkideks kiskunud. Arvatavasti mõned naised olidki purjus, kuid nad kõik nägid sedamoodi välja. Nad tuikusid, vaarusid ja röökisid. (lk 292-293, Esimese maailmasõja lõpp)


  • Buuri sõja läbi teinud ohvitserist isa langes Esimese maailmasõja Ypres'i lahingus. Isatu noorus ja ebamäärane süütunne, et sõja ajal oldi lahingusse minemiseks veel liiga noored, jäid kummitama Isherwoodi ja paljude teistegi samaealiste autorite elu ja teoseid. (lk 218)


  • Esimene maailmasõda muutis omakorda demograafiat kõikjal lääneriikides, naiste positsioon ühiskonnas tugevnes ja naiste õigusi teadvustati inimõigusena. Kahe sõja vaheline aeg torkab silma kui üleüldine vabaduse ja plahvatusliku kunsti aeg. Jah, laulud olid koledad, vägivaldsed ja tihtipeale ropudki, kuid omal robustsel viisil tegelesid need ühiskonnas reaalselt esinevate probleemidega, aitasid ebaõigluse ja vägivalla valguse kätte tuua ja teadvustada, et naiste olukord oli keeruline ja ohtlik.



  • Tänapäeva lugeja ehk ei pruugi näha iseseisvas rahateenimises midagi orjuselaadset, aga Austeni kaasaegsetele oli kohe selge, milline kukkumine neiut ees ootab. Härrasrahval ei sobinud oma tööga raha teenida moel, mis oleks nad asetanud alama rahva hulka. Kõrgema- ja keskklassi neidudel ei olnud mingit rahateenimise võimalust ilma oma klassist välja langemata. Majapidajanna, koka või teenijannana töötada oli mõeldamatu. Kontoris töötamise võimalused avanesid alles pärast Esimest maailmasõda, kui masinakirjutajast sai naiste amet. (lk 545-546)


Kirjandus

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Esimene_maailmasõda&oldid=108998"