Sakslased

(Ümber suunatud leheküljelt Sakslane)

Sakslased on rahvas Saksamaal, Põhja- ja Kesk-Euroopa piiril. Laialdaselt on levinud uskumus, et sakslastel puuduvat huumorimeel, mis ei saa siiski tõsi olla, sest vastasel juhul oleksid eestlaste seast parima huumoritajuga saarlased, kes tutvusid 13. sajandil sakslastega viimastena, saarlaste huumorimeele suhtes on Hiiumaa teadlased aga ammu tõestanud vastupidist. Saksa köögiga on lood enam-vähem analoogsed. Eestile pole sakslased andnud midagi peale linnade, teede, kanalisatsiooni, muusika, kirjanduse, teatri, vanasõnade, lorilaulude, rahvuseepose, veini ja õlle, hapukapsa ja kartuli, korstnate ja kemmergute, luterluse ja vennastekoguduste, koolide, suurema koguse sõnavara, nimede ja tähestiku. Ja laulupidude, mida eestlased ja lätlased hakkasid korraldama esimese baltisaksa laulupeo eeskujul. Sakslased kõnelevad valdavalt saksa keelt või sellele lähedasi germaani keeli.

  • Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."
  • Kevad on Roomas arenenud juba nii kaugele, et paljud tavernad on tõstnud lauad välja aeda puude alla. Kui ma ühest sellisest oaasist mööda läksin, kuulsin korraga tuttavat üliõpilaslaulu:
Meum est propositum
in taberna mori…
Olin kohe kindel, et need pidid olema sakslased, sest ükski teine rahvas ei tarvita ladina keelt ainult lõbu pärast.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel