Vastupanu

Proosa

• Külasse ilmusid sakslased väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega elamud, lossid või vannitubadega villad. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma sisseoste tegema, turule või komandantuuriga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše vihata täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset vastupanu osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma hädaohtu sattumata, sest riskida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku hukkamõistu alla ja boikott oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma jutluses... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende patrullid jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla autodega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha hirm ise sundis lapsi koduõuedesse jääma.
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 24-25

• Loomingu Raamatukogu oli vastupanu võimaluste piires, solidaarne sabotaaž süsteemi vastu, niipalju kui see võimalik oli. See oli igapäevane tsensuuri piiride järelekatsumine. Ja tuleb au anda vastutajaile, kes seda igapäevast Damoklese mõõka pea kohal kandsid. Sest kunagi ei võinud teada, milline on vahikoerte reaktsioon. Ja eriti tähendusrikas oli see, et täna oma mälestusi jaganud peatoimetajaist ei pidanud keegi häbenema.
  • Mati Sirkel, „Kultuur contra lollus”, Postimees 19. jaanuar 2007

• Haveli ja Kundera vaidluse võtmeküsimuseks oli vastupanu mõttekus tingimustes, kus vastane on oluliselt tugevam ning võib enam-vähem kindlalt ette näha, et vastupanu ei saavuta loodetud sihti. Kui Havel rõhutas kohustust elada viisil, nagu inimeste vabadust rõhuvat režiimi ei oleks tegelikult olemaski (s.o elada tões), süüdistas Kundera Havelit moraalses ekshibitsionismis – soovis näida kangelasena olukorras, kus vastupanu (nt poliitiliste apellatsioonide kaudu) ei vii soovitud eesmärgini, vaid toob protestija lähedastele kaasa veelgi suuremaid kannatusi.
  • Maria Mälksoo, "Ida-Euroopa ideoloogi lahkumine", Diplomaatia nr 101/102, veebruar 2012 (järelehüüe Václav Havelile)

• Pildimaagial on tohutu vägi ja suure väega kaasneb ka suur vastutus. Selle väe väärkasutust, n-ö musta maagiat näeb näiteks reklaamitööstuses, mis on kasutanud seda ületarbiva ühiskonna loomiseks. Meie ümber käib pidev infosõda ning selle sõja tallermaaks on meie enese teadvus. Tänavakunst on teatavat sorti vastupanuvõitlus orjastatud teadvuse vabastamiseks.
  • Edward von Lõngus, intervjuu: Iiris Viirpalu, "Edward von Lõngus: tänavakunst on parim viis oma sõnumi levitamiseks". Intervjuu Edward von Lõngusega. Edasi, 22. aprill 2020

• Mugandumine on kerge. Vastuhakk ja selle tuumaks olev loomine nõuab alati vaimset ja eetilist pingutust.
  • Tiit Hennoste, "Keel, võim ja vaim". Universitas Tartuensis, juuli 2020