Maria Mälksoo

Maria Mälksoo (sündinud 8. augustil 1979) on eesti politoloog.

Maria Mälksoo, 2014.

• [Eesti Rahva Muuseumi tulevikust uues majas:] Eelkõige tuleb hoiduda ossifikatsioonist (pärandi ja mäluga tegelejatel on alati see risk) ja esitada dünaamilise eestluse ideed (nii publikule mõeldud hariduslike ürituste kui ka spetsiaalsete väljapanekute kaudu). Kui kogude ja ka kunstiteoste kaudu kujundada eestlaseks olemist, siis ei tohi unustada küsimust, mida tähendab olla meelelaadilt eestlane.
  • Maria Mälksoo, cit. via: Fran Martínez, "Paradoksaalne uus algus", Sirp, 30.09.2016

Artiklid

• Avalikus poliitilises diskussioonis jäi sedapuhku domineerima seisukoht, mille kohaselt Tiibetit (nagu ööbikutki) ei tohi reeta – ja nii saigi dalai-laamale osaks soe vastuvõtt nii mitmete kõrgete ametiisikute kui rahva poolt.
• Empiiriliselt ei ole siiski võimalik ignoreerida näiteks Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramisõiguse imperatiivi kui sügavalt väärtuspõhist välispoliitilist doktriini, mille edukaks viljaks võime lugeda ka Eesti riiki. Tõepoolest, kas ei ole mitte rahvaste enesemääramisõigus see põhilisim Eesti riiki (ja tema olemise mõtet riigina) kandev idee – mõte, millest lähtub ka eestlaste vaistlik sümpaatia Tiibeti suhtes?
• Jätkuks hiljuti ajakirja Looming veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas ellujäämise eesmärk iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof Ilmar Tammelo – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud maailmavaadet, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele eluõigusele paljurahvuselise Hiina sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla "oma saatusest suurem" – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval.
• [---] Eesti Hiina-poliitika ametlikest taotlustest Hiinaga "printsiibi pärast" vastandumise soovi küll välja lugeda ei saa. Hiina valuline reaktsioon Eestis kõrgetasemelise kohtlemise osaks saanud dalai-laama visiidile on Eesti poolelt pigem vastu võetud poliitikas nii tavalise "tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati"-õlakehitusega.
  • Maria Mälksoo, "Debatt: Kommentaar Andreas Kaju artiklile Hiina ja idealismi piirid", Diplomaatia nr 99, november 2011

• On inimesi, kes saavad sümboliks juba oma eluajal. Kelle elu, olgu siis isiklik või poliitiline, muutub otsekui kujundiks millegi üksikisikust suurema – rahva, riigi, terve geograafilis-ajaloolise piirkonna või isegi kogu teatava ajajärgu – kohta. Meil Eestis on sellisteks käilakujudeks olnud näiteks Jaan Kross ja Lennart Meri. Tšehhidel – ja ehk koguni Kesk-Euroopal tervikuna – Václav Havel.
• Kesk-Euroopa "sametrevolutsioonide" sümbolina tähistas Václav Havel omakorda raudse eesriide taha jäetud riikide fantastilist tagasitulekut Euroopasse kogu selle taastuleku idealismis ja vastuoludes ning kokkuvõttes Euroopa lõhestatuse ületamist. Oma isikliku teekonnaga dissidendist presidendiks näitas Havel võimatukspeetu tegelikku võimalikkust poliitikas ja elus. Tõepoolest, nagu tõdes teine ilmakuulus tšehhi kirjanik ja Haveli vana poliitiline vaidluspartner Milan Kundera, võib Haveli suurimaks tööks ja teoks lugeda ta elatud elu. Havel näitas, et inimlik poliitika on võimalik. Ühtlasi oli ta ise oma veendumuse, mille kohaselt pidi Kesk- ja Ida-Euroopa uuesti laiema maailma osaks saamisel andma endast lihtsalt parima, kujukaimaks kinnituseks.
• Juba seitsmekümnendatel, mis Eesti kultuuritegelaste poolt teadagi millise epiteediga ristitud, rõhutas Havel vabakonna kui riigist sõltumatu elusoone olulisust demokraatliku ühiskonna arengus. Tema totalitarismivastane eetiline maksiim – elada tões! – kõlab värskelt ka tänase Euroopa võlakriisi taustal. Hiljem, pärispoliitikas, oli Haveli mänguväli paratamatult kitsam ja konkreetsem kui ta universaalseid seaduspärasusi tabada püüdev mõte kirjasõnas, ent inimõiguste olukord üleilmselt jäi ometi tema südameteemaks elu lõpuni. Presidendina andis Havel tabava ja tuumaka sisu paljudele külma sõja ajal ujuma läinud tähendusega mõistetele Euroopa väärtustest ja demokraatiast poliitilise vastutuse ja moraalini, kutsudes eurooplasi naasma oma poliitilise suurprojekti – Euroopa Liidu – moraalse mõõtme juurde. Nii kujunes Havelist üks sisukamaid ja avatumaid uue Euroopa (ja ka uue NATO) mõtestajaid külma sõja järgses maailmas.
• Havel oli kõigepealt humanist ja alles siis (olu)poliitik. Või õigemini oli ta just läbini orgaaniline poliitik, zoon politikon, kes elas alati oma poliitiliste tõekspidamiste järgi, praktiseerides igal ajal oma veendumusi, isegi kui kommunistlikus Tšehhoslovakkias oli sellise "elustiili" hinnaks mitmeaastane vangipõli ning muutunud poliitilistes tingimusis eelistanuks ta ehk sisimas järgida hoopis oma näitekirjaniku kutsumust presidendiametile, mille ta siiski poliitilisest vastutustundest ajendatuna vastu võttis. Ajalugu tunnistab ilmselt viimase valiku lõpp-plaanis õnnestunuks – Haveli poliitiline testament on kokkuvõttes vähemalt sama kaalukas kui tema eksistentsiaalset absurdi kujutada püüdvad näidendid.
• Praha kevade järgselt mitmete väljaannete veergudel peetud diskussioonis Milan Kunderaga "inimnäolise sotsialismi" jätkusuutlikkuse teemal Varssavi pakti sõjalise sekkumise järel sedastas Havel oma poliitilise kreedo: igaüks on oma saatuse sepp, aga õigusega vabadusele kaasneb ka vastutuskohustus. Seega ei tohiks inimeste konkreetset vastutust konkreetsete tegude eest varjutada niisuguste abstraktsioonidega nagu väikerahvaste ja -riikide ajalooliselt determineeritud raske saatus, või pugeda oma riigi ebaõnnestunud geograafilise asukoha taha õigustamaks teatud tegusid või tegematajätmisi.
• Haveli ja Kundera vaidluse võtmeküsimuseks oli vastupanu mõttekus tingimustes, kus vastane on oluliselt tugevam ning võib enam-vähem kindlalt ette näha, et vastupanu ei saavuta loodetud sihti. Kui Havel rõhutas kohustust elada viisil, nagu inimeste vabadust rõhuvat režiimi ei oleks tegelikult olemaski (s.o elada tões), süüdistas Kundera Havelit moraalses ekshibitsionismis – soovis näida kangelasena olukorras, kus vastupanu (nt poliitiliste apellatsioonide kaudu) ei vii soovitud eesmärgini, vaid toob protestija lähedastele kaasa veelgi suuremaid kannatusi.
• Havel näitas, et repressiivse süsteemi püsimine sõltub lõpuks ikkagi inimeste valmidusest mängida süsteemiga kaasa, n-ö elada vales (seejuures tingimata sellesse valesse uskumata või seda aktsepteerimata), mis aitab tegelikult süsteemi pidevalt taasluua ning vaikimisi legitimeerida. Totalitaarne süsteem toimib aga ainult seni, kui inimesed on valmis selle teesklusele ja valedele rajatud reeglite järgi mängima. Piisab vaid ühest inimesest, kes mängu enam kaasa ei tee ja valib elamise tões – ning kogu süsteem (või vähemalt selle fassaad) on ohustatud. Havel oli veendunud vabadusjanu vääramatus võidus totalitarismi üle, sest uskus elu loomupärast kalduvust paljususe, mitmekesisuse, sõltumatu enesekehtestamise ja -korralduse suunas.
• 1989. aasta oli murdepunktiks nii Haveli enda elus kui Euroopa ajaloos – see oli hetk, mil muutus reaalselt võimalikuks täita poliitiline vaakum Kesk-Euroopas millegi tähendusliku ja mõttekaga, anda poliitiline sisu senini vaid ajaloolise ja spirituaalse tähendusega mõistele. Presidendina sai just Ida-Euroopa tagasitoomisest ühtsesse Euroopa ruumi Haveli peamine poliitiline missioon. Havel lootis oma poliitilises retoorikas (seda samas ilmselt ka siiralt soovides), et Kesk-Euroopast (ja eriti muidugi Prahast) kujuneb kahekõne koht demokraatia üle erinevate Euroopa osade vahel. Ajastule nii tüüpilises vaimus toonitas ta idaeurooplaste (tema diskursuses muidugi ennekõike keskeurooplaste) soovi läheneda Lääne-Euroopale mitte kui vaesed ja abitud amnestia korras vabaks lastud vangid, vaid kui riigid, kes on võimelised andma oma sisulise panuse Euroopa edendamisesse. Ida-Euroopa rolliks pidi olema pakkuda läänlastele "midagi hingele" – anda spirituaalseid ja moraalseid impulsse ühisesse Euroopa üritusse ning jagada Läänega oma seni rakendamata loovat potentsiaali ja erilist eetost, mis sündinud värskelt kätte võidetud vabaduse kogemusest.
• Kriitilise intellektuaalina hoiatas Havel samas läänlasi illusiooni ning sellega kaasneva enesestmõistetava üleolekutunde eest, nagu oleks Lääs demokraatia kullastandardi ainuomanik. Nii tuletas ta 1990. aastal veel Tšehhoslovakkia riigipeana USA Kongressi ees kõneldes meelde, et ka ameeriklased on – olgugi et idaeurooplastega võrreldes segamatumalt ja oluliselt pikemat aega järjest – vaid pidevalt pürgimas demokraatia poole, mitte selle juba täielikult saavutanud, sest kuni inimesed on inimesed, jääb demokraatia selle sõna täielikus ning täiuslikus tähenduses vaid ideaaliks, kaugeks kumaks horisondil.
• Havel rõhutaski pigem universaalseid inimväärtusi kui spetsiifiliselt "Lääne väärtusi", kutsudes Läänt järele mõtlema, mis on ajalooliselt olnud nende "ainsa ja õige" tõe "barbaritele" levitamise hind. Sarnases võtmes toonitas ta inimeste vastutuse olulisust mitte ainult enda, vaid ka kaaskodanike ees, mitte ainult oma kogukonna või riigi, vaid inimkonna ees tervikuna. Oma universaalse-otsinguis oli Havel ometi veendunud Euroopa missioonis ja erilises vastutuses. John Donne'i kuulsa hingekella löömise motiivi vaimus uskus Havel iga inimese kohustusse vastutada kogu maailma ees, küsides idaeurooplastelt tiibetlaste inimõiguste rikkumise kontekstis retooriliselt, kas neil on üldse õigust nõuda endile vabadust, nõutamata seda samal ajal kõigile allasurutud rahvastele.
• Moralistina nägi Havel vastastikust võlga nii Lääne- kui Ida-Euroopal: Läänel Ida reetmise ja unarussejätmise eest Teise maailmasõja käigus ja järel ning Idal kasina võime tõttu tõlkida oma totalitarismikogemus Läänele arusaadavasse keelde. Lääs võlgnes Haveli käsitluses Idale ka oma suhtelise ühtsuse külma sõja ajastul, sest kommunismitont oli ikka piisavalt peletav. Koputades Euroopa Liidu omaaegsete uksehoidjate südametunnistusele, tuletas Havel meelde, et lääne pool raudset eesriiet sündinud olid lihtsalt õnnega koos ega väärinud sestap oma "läänlaseks"-oleku fakti pärast mingit erilist tunnustust. Sügavalt postmodernistlikus vaimus oli Havel veendunud, et identiteet ei ole midagi saatusest ettemääratut või verepõhist, vaid ennekõike ikka inimeste enda tegu ja valik – subjektiivse vastutuse võtmine ja selle väljendus.
• Mida võiksime Václav Haveli poliitilisest pärandist lisaks tema peibutavalt lihtsale, ent tegelikkuses vägagi nõudlikule tões elamise imperatiivile meeles hoida? Mitte karta võimatust unistamist, kui soovime näiliselt võimatut reaalsuseks muuta. Mitte minetada lootust – sest lootuseta ei saa olla mõtestatud elu. Suuta täita vabadus uute unistustega, kui vabadusest endast enam unistama ei pea. Ja kuulata Frank Zappat.
  • Maria Mälksoo, "Ida-Euroopa ideoloogi lahkumine", Diplomaatia nr 101/102, veebruar 2012 (järelehüüe Václav Havelile)

• Holokausti nägemine Teise maailmasõja keskse inimtragöödiana on omakorda pärssinud teiste sõjas massilisi kaotusi kandnud rahvaste kannatuste analüüsi. Nõukogude režiimi sõjaaegsete kuritegude lahkamises juutide vastu suunatud massimõrvaga võrreldavas inimsusevastaste kuritegude raamistikus kiputakse nägema katset natside tegevust relativiseerida ja rehabiliteeridagi. Ikka veel on Euroopa Teise maailmasõja ajalookirjutuses kombeks üks kuri korraga.
  • Maria Mälksoo, "Jätkusõjaks Historikerstreitile", Sirp, 04.02.2010 (arvustus: Bogdan Musial, "Sihikul on Saksamaa: Stalini sõjaplaanid Lääne vastu", tlk Toomas Huik, Tänapäev, 2009)