1906. aasta suvi oli Venemaa revolutsionääridele mõnusaks suvitamiseks ja puhkamiseks peale 1905. aasta oktoobri ja novembri rüselemist. Kõik Siberi ja teised kaugemad Venemaa kubermangud olid seda imelikku rahvast täis. Elasid siin "vaba valve all". Elasid, tundsid mõnu elamisest ja ootasid amnestiat esimeselt riigivolikogult. Avalikult ei tohtinud keegi oodata "armu ülevalt poolt" - see käis revolutsionääri põhimõtete vastu, aga endamisi ootas ja lootis igaüks seda. Avalikult olime kohustatud ainult umbusaldust avaldama igale võimule. (lk 89)
Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010
1989. aasta oli murdepunktiks nii Haveli enda elus kui Euroopa ajaloos – see oli hetk, mil muutus reaalselt võimalikuks täita poliitiline vaakum Kesk-Euroopas millegi tähendusliku ja mõttekaga, anda poliitiline sisu senini vaid ajaloolise ja spirituaalse tähendusega mõistele. Presidendina sai just Ida-Euroopa tagasitoomisest ühtsesse Euroopa ruumi Haveli peamine poliitiline missioon. Havel lootis oma poliitilises retoorikas (seda samas ilmselt ka siiralt soovides), et Kesk-Euroopast (ja eriti muidugi Prahast) kujuneb kahekõne koht demokraatia üle erinevate Euroopa osade vahel. Ajastule nii tüüpilises vaimus toonitas ta idaeurooplaste (tema diskursuses muidugi ennekõike keskeurooplaste) soovi läheneda Lääne-Euroopale mitte kui vaesed ja abitud amnestia korras vabaks lastud vangid, vaid kui riigid, kes on võimelised andma oma sisulise panuse Euroopa edendamisesse. Ida-Euroopa rolliks pidi olema pakkuda läänlastele "midagi hingele" – anda spirituaalseid ja moraalseid impulsse ühisesse Euroopa üritusse ning jagada Läänega oma seni rakendamata loovat potentsiaali ja erilist eetost, mis sündinud värskelt kätte võidetud vabaduse kogemusest.
