Praha

Nelly Erichsen, "Karli sild" (1902)

Proosa

• Mu kalduvus üleannetusteks saab vahest sellest seletuse, et mind kodus väga valjult hoiti, nii et ma püüdsin seda tasa teha, kui olin eemal vanemate silma alt. Veel parem oli olla eemal ka teiste täiskasvanud juutide silma alt. Sellepärast eksisin sageli kodust nii kaugele kui Uus-Prahasse, eeslinna, mille keiser Karl oli lasknud ehitada. Keiser oli valinud selle linna oma riigi pealinnaks, mis oli hästi tehtud, sest see asus ta riigi südames. Ja kuna ta riigis oli palju rahvaid ja keelemurdeid, pidid need sobima kokku ka ta pealinnas. Tõepoolest mäletan oma lapsepõlvest, et siin oli vähe vaenu sakslaste, slaavlaste ja juutide vahel.
  • Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane" (1967), lk 26

• Praha asub Viinist läänes.
  • John Lucas, kommentaariks Ida-Euroopa teemadele. (Cit. via: Edward Lucas "Praha asub Viinist läänes" Postimees, 26. mai 2010, lk 14)

• Sellest probleemist sain esimest korda teadlikuks aastaid tagasi, jalutades üle Karli silla, mis oli üks suuremaid turistimagneteid toonases vastselt demokraatlikus Prahas. Sillal oli tänavamuusikuid ja kaubitsejaid, umbes iga viie meetri tagant müüs keegi just sellist kaupa, mida võiski oodata säärases postkaardilikult ilusas paigas. Välja oli pandud sama kenadest tänavatest tehtud maale, soodsa hinnaga ehteid ja "Praha" võtmehoidjaid. Muu pudi-padi seas oli võimalik osta Nõukogude militaaratribuutikat: vormimütse, embleeme, vööpandlaid ning Lenini ja Brežnevi piltidega plekist rinnamärke, mida Nõukogude õpilased kord koolivormi rinda kinnitasid.

See vaatepiir tundus mulle kummaline. Enamik inimesi, kes sellist atribuutikat ostsid, olid ameeriklased ja lääneeurooplased. Kellelgi neist ei tuleks pähe kanda haakristi. Ometi polnud kellelgi midagi selle vastu, et kanda oma T-särgil või kübaral sirpi ja vasarat. See oli väike tähelepanek, kuid vahel aitavad just väikesed tähelepanekud kõige paremini kultuurikliimat jälgida. Siin oli õppetund ülimalt selge: ühe massimõrva sümbol täidab meid õudusega, teise massimõrva sümbol ajab meid naerma.

• Anne Applebaum, "Gulag", tlk Aldo Randmaa, 2005, lk 13-14

• Raamatu "Aeg Prahas" kirjutamise ajal laheneb ka Pentti räpaste aluspükste saladus. Oma arvates oli ta musta pesu pesumajja viinud, aga see oli hoopis triikimistöökoda, kus ta kakaplekilised aluspüksid hoolikalt üle triigiti. Asi selgus alles majutuskohas, kui ta töökoja korraliku pakendi avas. Penttil oli nii häbi hakanud, et ta ei läinudki enam Praha linna pealt pesumaja otsima. (lk 37)
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012