Anna Elizabeth Klumpke, "Pesumajas" (1888)

Proosa

muuda
  • Martini töökohaks oli väike, aga hästi sisustatud aurupesumaja, varustatud kõige moodsamate masinatega, mis tegid kõik, mida masinad üldse teha saavad. Lühikese seletuse järel asus Martin kõrgeid musta pesu virnu sorteerima, sellal kui Joe käivitas pesumasina ja valmistas värsket pesulahu, segades mürgiseid kemikaale, mis sundisid teda nina, suu ja silmad käterätikutesse mässima, kuni ta nägi välja nagu muumia. Kui Martin sorteerimisega lõpule jõudis, läks ta Joele appi pesu väänama. Selleks suruti pesu pöörlevasse anumasse, mis tegi oma paar tuhal tiiru minutis, pressides vee tsentrifugaaljõu abil välja. Seejärel töötas Martin vaheldumisi väänajal ning kuivatil, venitades aeg-ajalt veel sukki ja sokke. Pärast lõunat hakkasid nad neid rullima — üks pani masinasse, teine ladus virna. Vahepeal kuumenesid triikrauad. Siis tuli pesutriikimine õhtu kella kuueni. Joe aga raputas kahtlevalt pead.
"Oleme omadega maha jäänud," ütles ta. "Pärast õhtusööki peame veel töötama."
Pärast õhtusööki töötasid nad heledalt kumavate elektrilampide valgel kella kümneni, kuni viimane pesutükk oli triigitud ja lattu pandud. Oli kuum Kalifornia öö, ja kuigi aknad olid pärani, oli ruumis tulipalava triikrauakuumendaja tõttu põletav nagu ahjus. Martin ja Joe töötasid särgiväel, käsivarred paljad, ent higistasid ja ahmisid õhku. (lk 137)
  • Joe ei jäänud kunagi midagi ootama, vaid sööstis alati kiiruga ühelt ülesandelt teisele. Nad tärgeldasid ära kakssada valget särki — üheainsa käeliigutusega haarasid nad särgi nii pihku, et randme- ja kaelaosa, õlad ja rinnaesine peost välja ulatusid. Samal hetkel tõstsid nad vasaku käega särgisaba üles, et see tärklise sisse ei puutuks ja pistsid vasaku käe tärklisesse — tärklis oli nii kuum, ei kui nad tahtsid tärklisse kastetud osa välja väänata, pidid nad käe iga kord kiiresti külma vee pange torkama. Sel õhtul töötasid nad poole kümneni, tärgeldades daamide õhulisi kroogitud pesutükke. (lk 138-139)
  • Reede hommikul pandi pesumasin tööle. Kaks korda nädalas tuli neil hotelli pesu pesta — voodilinu, padjapüüre, päevatekke, laudlinu ja salvrätte. Kui see valmis sai, asusid nad jälle daamide peenpesu juurde. See oli aeglane, tüütu ja keerukas töö. Ja seda Martin nii kiiresti ära ei õppinud. Pealegi ei võinud ta riskida. Veal olid katastroofilised tagajärjed.
"Vaata seda," ütles Joe, tõstes üles ämblikuvõrkõhukese korsetikatte. "Kõrveta see ära ja kakskümmend dollarit on su palgast läinud."
Martin ei kõrvetanud seda ära ja ta lihastepinge lõdvenes, kuigi närvipinge tõusis kõrgemale kui kunagi varem, ning ta kuulas nõusolevalt oma kaaslase needmisi, kui see rassis ja piinles nende ilusate esemete kallal, mida kannavad naised, kellel pole vaja ise oma pesu pesta. Daamide peenpesu oli Martinile luupainajaks. Ja niisamuti Joele. Seesama peenpesu rööviski neilt nende vaevaga võidetud minutid. Nad töötasid selle kallal kogu päeva. Kell seitse õhtul tegid nad vaheaja, et hotelli pesu rulli alt läbi lasta. Kella kümne ajal, kui hotelli külalised magasid, võtsid kaks pesumajatöölist jälle peenpesu käsile ning higistasid selle kallal keskööni, kella üheni, kella kaheni. Nad lõpetasid kella poole kolme ajal. Laupäeva hommikupoolikul oli veel peenpesu ja muud nipet-näpet ning kella kolmeks oli nädalatöö tehtud. (lk 142-143)


  • Raamatu "Aeg Prahas" kirjutamise ajal laheneb ka Pentti räpaste aluspükste saladus. Oma arvates oli ta musta pesu pesumajja viinud, aga see oli hoopis triikimistöökoda, kus ta kakaplekilised aluspüksid hoolikalt üle triigiti. Asi selgus alles majutuskohas, kui ta töökoja korraliku pakendi avas. Penttil oli nii häbi hakanud, et ta ei läinudki enam Praha linna pealt pesumaja otsima. (lk 37)
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012