Õhtusöök

Jules-Alexandre Grün, "Õhtusöögi lõpp", 1913.

PiibelRedigeeri

Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu
häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön
õhtust temaga ja tema minuga.

ProosaRedigeeri

  • [Isabella:] Joseph oli kummargil tule juures ning uuris selle kohal kõikuvat suurt pada. Puust kauss kaerajahuga seisis sealsamas pingi peal. Paja sisu hakkas keema ning Joseph sirutas end, et kätt kaussi pista. Ma oletasin, et see on ettevalmistus meie õhtusöögiks, ning kuna ma olin näljane, siis otsustasin, et toit peab saama söödav. Seepärast hüüdsingi kohe: "Mina teen pudru!" Võtsin kausi ta käeulatusest ära ja asusin kübarat ja ratsaülikonda maha võtma. "Mr. Earnshaw käskis mul ise enda eest hoolitseda ja seda ma teen. Ma ei kavatse siin daami mängida, sest kardan, et siis ma pean nälga surema." [---]
Seda hädaldamist ei pannud ma tähele; hakkasin reipalt tööle ning ohkasin, tuletades meelde aegu, mil pudrukeetmine oleks olnud lõbus meelelahutus. Aga ma püüdsin rutem kui muidu mälestused eemale peletada. Möödunud õnne meenutamine piinas mind ning mida suurem oli oht selle silme ette kerkimiseks, seda kiiremini käis pööris ringi ning seda nobedamini langesid jahupeotäied vette. Joseph vaatas mu kokakunsti kasvava põlgusega.
"Näe nüüd!" hüüdis ta. "Hareton, sina küll täna õhtul putru ei söö, sääl põle muud kui klimbid, niisama suured nigu minu rusikad. Näe, jälle! Kui ma teie asemel oleks, viskaksin selle kausi kus seda ja teist! Noh, segage veel kord läbi, siis on valmis. Kolks ja kolks! Jumalale tänu, et põhi veel alt ära põle!"
Tunnistan, et pudrul olid tõesti tükid sees, kui ma selle kaussidesse välja kallasin.



  • Tema esimene mõte oli minna Finsbury parki George Fentimani juurde. Talle meenus aga õigel ajal, et Sheila pole veel töölt koju jõudnud — Sheila töötas kassiirina ühes peenes kondiitriäris — ning ta mõistis jõukatele inimestele harva omase ettenägelikkusega, et kui ta liiga vara kohale jõuab, palutakse teda õhtusöögile ning kuna õhtusöök on seal peres väga napp, siis Sheila muretseks ja George pahandaks. Seega astus ta sisse ühte oma arvukatest klubidest ning valis väga hästi valmistatud sole Colbert'i, pudeli Liebfraumilch'i, õunašarloti ja järelroaks kerge hõrgutise ning kõige lõpuks musta kohvi ja haruldast vana brändit — see oli lihtne ja kosutav söömaaeg, mille ta lõpetas hiilgavas tujus.


  • Kui kingituste jagamine mööda sai, istuti õhtust sööma, eine kestis kauem kui tavaliselt ning seejuures pakuti ulukiliha, hanepraadi ja täidetud karpkala, mida oli meeldivam vaadata kui süüa. Ja kui juust oli söödud, teatas krahvinna, et Francise meeleheaks lõpetavad nad traditsioonilise inglise roaga, mille nimi Šveitsi itaallasest koka sõnutsi oli Suppe Inglese. See oli hulljulge katse valmistada heresega vormirooga, pisut liiga vesine, aga tehtud parimate kavatsustega.
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 332-333


  • Enamik mu teatris töötavaid sõpru olid tavaliselt tõsisele söömaajale tulles nii purupurjus, et nendel polnud mingit isu ja vaevalt nad üldse teadsid, mida nende ette pandi. Miks kulutada peaaegu kogu päev, et valmistada toitu inimestele, kes söövad seda (või mängivad sellega või ei söö üldse) niisuguses olukorras? Tõsine sööja on tagasihoidlik jooja.
Õhtusöökidel rikub toidu ka pealesunnitud vestlus. Su parimaks lootuseks on pääseda ühte sellisesse "lünka", mil su mõlemad naabrid on mujal tegevuses, nii et sa saad oma taldrikule keskenduda. Ei, ma ei ole nende ametlike stseenide sõber, neis on sageli rohkem tegemist edevuse ja prestiižiga ja valesti mõistetud seltskondliku kombekusega kui tõelise külalislahkusega. Haute cuisine isegi takistab külalislahkuse ilmutamist, sest need, kes ei suuda ega taha seda, hoiduvad kutsumast selle kummardajaid, kartes mõjuda ebaviisakalt või läbikukkununa. Hea on süüa sõprade hulgas, keda ei liiguta niisugused "seltskondlikud kaalutlused", aga kõige parem on muidugi süüa üksinda. Ma vihkan suursuguste õhtusöökide valskust, kus rohke suudlemise taustal on näiliselt palju intiimsust, kuigi seda tegelikult üldse ei ole.
  • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 15


  • Enne ühisõhtusööki jutustab Ernesto lugusid oma elust ja maailmavaatest.
Tema albergue deviisiks on andmine, kultuuride ja rahvaste ühendamine. Olenemata sellest, kas ränduril on anda või mitte, siin on kõik võrdsed ja kogu teenus on annetuspõhine.
"Ühiskond nõuab, et meil oleks veel ja veel rohkem, aga materiaalsusest olulisem on inimväärikus, headus ja lahkus — julgus avada oma süda teisele, luua ühiselt. Õnn peitub väikestes asjades," räägib vanahärra elukogenult ja kirglikult. (lk 65)
  • Õhtust lähen sööma soovitatud härra juurde. Ootasin tunni, et minna siis, kui uksed avatakse. Uksed ongi avatud, aga see ei tähenda, et veel süüa saaks. Näppude peal näitab ta, et tunni pärast tuleb kokk. Praegu saab juua.
Uskumatu, et olen nädalaid hispaanlaste rütmis elanud, aga ei ole ära õppinud — enne kella kaheksat süüa ei saa! (lk 168)