Gillis Gillisz. de Bergh, "Vaikelu ploomikausiga" (u 1638)
Paula Modersohn-Becker, "Vaikelu kannu ja kausiga" (u 1905)

PiibelRedigeeri

Su naba on ümmargune kausike,
milles segatud vein ei puudu!
Su kõht on nisuhunnik,
mis lillekestega on ümbritsetud!

ProosaRedigeeri

  • Kaks meest sureb kangestuskrampi. Nende nahk muutub kahkjaks, liigesed tarduvad, viimaks elavad – kaua – üksnes veel silmad. Mõnel haavatul ripub purukslastud jäse voodi kohal põikpuu küljes; haava alla asetatakse kauss, kuhu mäda tilgub. Kaussi tühjendatakse iga kahe või kolme tunni takka.


  • Teadmine, et inimesed lahkuvad, tabas mind ootamatult, laskus mu peale kui vari, kattis mind kui kauss, mille don Quijote millalgi endale kiivri asemel pähe pani ja milles mu pime babuška sajandeid hiljem ploomimoosi keetis. Nüüd seisis kauss aastaid tolmununa köögikapi otsas.
    • Katja Petrowskaja, "Võib-olla Esther". Tõlkinud Kristel Kaljund. Tallinn: Hea Lugu, 2014, lk 26-27

LuuleRedigeeri

...
Olen vaid maadligi lilleõis,
ei kanna lehti, ei aja ma juurt.
Taevas mu kohal on otsata suur.
Imeline on olla väike,
olla kui kausike üsna väike
tulvil rahu.

  • Aila Meriluoto, "Kaks kaussi" ("Kaksi maljaa"), rmt: "Lasimaalaus" ("Klaasimaal"), 1946, lk 26-27

KirjandusRedigeeri