Kiiver

Ferdinand Beer, "Vaikelu foliantide ja kiivriga" (1837)

Osmar Schindler, "Germaani sõdur Rooma kiivriga" (1902)

Proosa

• Aga Tristan põikas rünnaku eest kõrvale, tõstis käe ja laskis oma mõõga niisuguse jõuga Rioli kiivrile langeda, et sellel purunes kinnis ja kukkus ära ninakaitse. Mõõk libises ratsaniku õlga pidi alla ja tungis hobuse külje sisse, nii et loom lõi vankuma ja kukkus. Riolil õnnestus end sadulast vabastada ja püsti karata; kilbid lõhki, rõngassärgid kärisenud, tormasid nad teineteisele kallale; lõpuks tabas Tristan Rioli kiivri ehiskivi. Kinnis andis järele ja hoop oli nii tugev, et parun kukkus käpuli.

"Tõuse üles, läänimees, kui suudad!" hüüdis Tristan. "Oled halval ajal siia väljale sattunud, nüüd tuleb sul surra!"

Riol tõusis jalule, aga Tristan andis veel ühe hoobi, mis lõhestas ta kiivri, läbis kaitsevoodri ja paljastas kolba. Riol palus armu ja anus Tristanit, et see ta ellu jätaks, ja Tristan võttis oma mõõga tagasi. Ta tegi seda õigel ajal, sest igast kandist olid nantes’lased oma isandale appi jooksnud. Aga isand oli juba alla andnud.

• Joseph Bédier, "Tristani ja Isolde lugu", tlk Sirje Keevallik, 2006, lk 139

• Oli mehi, kes hakkasid "pritsumeesteks" seepärast, et neid kord maetakse orkestrihelide saatel. Sellised matused, mis olid linnas suursündmuseks ja mitu päeva ette teada, toimusid enamasti pühapäeviti, sest siis olid ju kõik vabad. Juba hommikust peale olid teeäärsed kõnniteed rahvast täis, kes ootasid matuserongi möödumist. Orkester mängis uhkesti, mehed sammusid sirgelt, säravad vaskkiivrid peas, nad teadsid ju, et nad on päevakangelased, ja üldpilt oli tõepoolest ilus.
  • Elfriede Lender, "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 77

• Harilikult oli meil ihukaitsja autos kaasas, aga mõnikord sõitis ihukaitse oma autoga meie ees või ka järel, nagu nüüd Peterhofi tulles. Ratsakaardiväelasele on auto täiesti sobimatu sõiduriist: kiivrit ei saa pähe jätta, munder läheb kortsu ja autost välja ronides on mehed kõike muud kui esinduslikud. Nemad on loodud ratsu selga, sadulas pakuvad nad uljast ning meeliköitvat pilti, ja seetõttu kasutas keisripere kõikide tähtsamate sündmuste puhul hobukalessi.
  • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996, lk 35

• Vimes vaatas kokkutulnud... hea küll, ütleme lihtsalt - rahvahulka. Ükski teine sõna poleks sobinud. Pähe tuli küll igasuguseid teisigi sõnu, aga ühtki neist poleks olnud aus kasutada.

Seal oli pikki ja seal oli lühikesi, oli pakse, oli trolle, kellel oli samblik veel peal, oli habemega päkapikke, oli ähvardavalt kõrguv keraamiline konstaabel - golem Dorfl -, oli libasurnuid... ja Vimes polnud ikka veel kindel, kas viimaste hulka peaks arvama ka kapral Angua, aruka neiu ja vajaduse korral väga kasuliku hundi. Ühiskonna jätted ja riismed, nagu Colon kunagi ütles. Jätted ja riismed, sest normaalsed võmmiks ei hakka.

Ja ametlikult võttes olid nad kõik mundris, ainult et enamasti ei kandnud keegi sama mundrit mis teised. Kõik saadeti lihtsalt relvalattu, kus neile anti selga, mis sobis, ja tulemuseks oli kõndiv muuseumiväljapanek: "Imeliku kujuga kiivrid läbi aegade".

• Terry Pratchett, "Patrioot", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 38

Luule

Mu üksilduse pikki tunde täidab
nukrus koos masendusega. Ent hea
mul sõber on - Cervantes. Mahendab
mu kibeduseviive, puhkab pea.

Ta elu on ja loodus - mõlemad,
mu ekslevaile unelmaile kiivri
ta kullast, teemantidest pähe seab.
Just mulle õhkab, naerab, palvetab.

• Rubén Darío, "Sonett Cervantesele" [1905], tlk Jüri Talvet, rmt: J. Talvet, "Valitud tõlkeluulet" I (2021), lk 129