Harilikult oli meil ihukaitsjaautos kaasas, aga mõnikord sõitis ihukaitse oma autoga meie ees või ka järel, nagu nüüd Peterhofi tulles. Ratsakaardiväelasele on auto täiesti sobimatu sõiduriist: kiivrit ei saa pähe jätta, munder läheb kortsu ja autost välja ronides on mehed kõike muud kui esinduslikud. Nemad on loodud ratsu selga, sadulas pakuvad nad uljast ning meeliköitvat pilti, ja seetõttu kasutas keisripere kõikide tähtsamate sündmuste puhul hobukalessi. (lk 35)
Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996
Oli mehi, kes hakkasid "pritsumeesteks" seepärast, et neid kord maetakse orkestrihelide saatel. Sellised matused, mis olid linnas suursündmuseks ja mitu päeva ette teada, toimusid enamasti pühapäeviti, sest siis olid ju kõik vabad. Juba hommikust peale olid teeäärsed kõnniteed rahvast täis, kes ootasid matuserongi möödumist. Orkester mängis uhkesti, mehed sammusid sirgelt, säravad vaskkiivrid peas, nad teadsid ju, et nad on päevakangelased, ja üldpilt oli tõepoolest ilus.
Elfriede Lender, "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 77
