Kana

Kodukana poegadega

Kana ehk kodukana (Gallus gallus domesticus) on faasanlaste sugukonda kuuluv kodulind, kelle eellane on metsik puna-džunglikana ehk bankiva kana.

• Teadaolevalt on eestlased ainuke rahvas, kelle loomisloos toimetab kana. Just kana haub Linda välja tedremunast.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 76

Restorani sildil istub kana,

keda maaler kukeks kavatses.

• Karl Ristikivi, Hårsfjärden, fantaasia g-moll VIII

Vanasõnad

• Kadedus katkub oma kana.
• Kana otsid, muna kaotad.
• Kui enne maarjapäeva härg räästa alt juua saab, ei saa pärast maarjapäeva kana nokka kasta.
• Kui rebane räägib usaldusest, vii kanad varjule.
• Kuidas kana, nõnda muna.
• Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast.
• Naiste tahk ja kana ninarätik - need kaks vanapaganal teadmata.
• Nüüd on kõik kanad õrrel.
• Pime kana leiab ka tera.
• Püüad pätsi, kaotad kannika, püüad püüd, kaotad kana.
• Tõuseb kana pärast tüli, ole tark, võta muna ja jäta riid!
• Uhkus ajab upakile, ahnus kanagi käpakile.
• Usin läheb sigadega magama, tõuseb kanadega üles.
• Ära keeda mune, mis kana veel pole munenud!
• Ükski rebane unes kana kinni ei võta.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929