Inimväärikus

ProosaRedigeeri

  • Enne ühisõhtusööki jutustab Ernesto lugusid oma elust ja maailmavaatest.
Tema albergue deviisiks on andmine, kultuuride ja rahvaste ühendamine. Olenemata sellest, kas ränduril on anda või mitte, siin on kõik võrdsed ja kogu teenus on annetuspõhine.
"Ühiskond nõuab, et meil oleks veel ja veel rohkem, aga materiaalsusest olulisem on inimväärikus, headus ja lahkus — julgus avada oma süda teisele, luua ühiselt. Õnn peitub väikestes asjades," räägib vanahärra elukogenult ja kirglikult. (lk 65)


  • Vett ei ole? Tuleb minna jõe äärde, kus on allikas. Ei ole nii, et lähed ja võtad. Allika juures on kahe tunni jagu järjekorda. Ümberringi plahvatavad raketid ja mürsud. Kaheksa nädala jooksul ei ole ühtegi käiku, mille ajal poleks raketid ja mürsud ümbruses plahvatanud. Vett on vaja ka naabritele. Vee järel tuleb käia iga päev. Tuleb ennast veidikenegi pesta. Säilitada rituaalsed hügieeniharjumused, et säiliks inimväärikus.