Vahur Laiapea

Eesti filmirežissöör, filmiprodutsent ja filmioperaator ning viipekeele uurija

Vahur Laiapea (sündinud 7. septembril 1960 Tallinnas) on Eesti filmirežissöör, filmiprodutsent ja filmioperaator ning viipekeele uurija.

KirjutisedRedigeeri

  • Ma olen harjunud kuulama. See nõuab alati palju jõudu. Mõhhailo kuulamine on raske. Kogetu purskub temast välja. Ta räägib järjest kolm tundi. Üksikutel hetkedel saan teda katkestada ja "peateema" juurde tagasi juhatada. Lugudel on omadus hargneda, nagu õunapuuokstel. Vahel on vaja neid tagasi lõigata.
  • Mariupol, Maarjalinn. Jumalaema, kelle järgi Krimmist sinna saabunud kreeklased rajatavale linnale nime andsid, ei ole Maarjalinna kaitsta suutnud. Kaitseb ta Maarjamaad?
10. märtsil ütles Mariupolit külastanud Ukraina katoliku kiriku juht arhipiiskop Svjatoslav Ševtšuk, et Vene agressorid on muutnud linna surnuaiaks. Kaks kuud hiljem ei saa seda enam surnuaiaks nimetada. Surnuid kokku ei korjata ega maeta. Nad lagunevad alanud suves. Surnute kogumine tooks kaasa liiga palju uusi surmasid.
  • Mõhhailo ja Ljubov elavad tehase rajoonis eramajas. Piirkond on pideva pommitamise all. Tankid peavad kodust saja meetri kaugusel lahingut. Kui tank tulistab saja meetri kaugusel, on õhu lööklaine nii tugev, et hingata ei saa, ütleb Mõhhailo.
  • On talv. On vaja kütta, on vaja vett, on vaja toitu. On vaja ellu jääda. On vaja aidata üksikuid naabrinaisi. Ka nendel on vaja vett, küttepuid, toitu. Kuidas neid asju omavahel kokku viia? Mõhhailol on olemas korralik vibusaag. Ta läheb pea iga päev pooleteise kilomeetri kaugusesse parki. Poole tunniga langetab puu, saeb pakkudeks, laadib pakud kärusse, veab koju. Tagasi uute järele. Naabritele on ka vaja viia. Saagimist katkestavad langevad raketid. Aeg-ajalt viskub Mõhhailo maha ja ootab. Plahvatus. Jääb ellu. Saab edasi töötada. Pargis on palju puid saagivaid inimesi. Puud, märjad puud tuleb lõhkuda. Ka naabritele. Alles siis saab need ahju panna. Siis saab toa soojemaks, keeta ahjutulel teevett.
  • Vett ei ole? Tuleb minna jõe äärde, kus on allikas. Ei ole nii, et lähed ja võtad. Allika juures on kahe tunni jagu järjekorda. Ümberringi plahvatavad raketid ja mürsud. Kaheksa nädala jooksul ei ole ühtegi käiku, mille ajal poleks raketid ja mürsud ümbruses plahvatanud. Vett on vaja ka naabritele. Vee järel tuleb käia iga päev. Tuleb ennast veidikenegi pesta. Säilitada rituaalsed hügieeniharjumused, et säiliks inimväärikus.
  • Millega puud koju tuua? Millega vesi? Selleks on vaja käru. Kust seda saada? Tuleb peale suuremat õhulööki minna otsima inimesi, kes on oma käru juures surma saanud. Mõhhailo läheb. Tal on käru vaja. Maas on naise surnukeha. Käed ja jalad põlenud. Surnu kõrval on käru. See on nüüd vaba. See saab nüüd Mõhhailo omaks. Sellega saab ta koju puid ja vett vedada. Kärust saab surma ja elu kohtumispaigas ellujäämise vahend. Neid müüakse, vahetatakse. Jälgitakse kärude vabanemist, sest neid saab toidu vastu vahetada.
  • Tänavatel veetakse haavatuid, invaliide. Kui muud vahendit ei ole, viiakse prügikonteinerites. Nendelgi ju rattad all. Igas kontrollpunktis peavad mehed oma keha näitama – ega sellel ei ole Azovi pataljonile viitavat tätoveeringut. Mõhhailol on õla peal tätoveering, mida ei leita. See ei ole Azovi oma, aga iga selline leid võib tähendada surma.
  • Vene sõduritel on huumorimeelt. Nad peavad Mõhhailo ja tema sõbra kinni ja sihivad automaadiga põlvede pihta. "Ära muretse, sul on ju neid kaks." Lõbusad semud. Tšetšeenid nii suured naljamehed ei ole. Nad tõmbavad automaaditule üle enda ees seisvate inimeste peade. Nad on osavad tulistajad. Keegi ei saa pihta, ainult üks kõrv lastakse läbi. Aga teine jääb ju terveks.
  • Et tütart päästa, temani jõuda, on vaja raha. Raha on vaja selleks, et osta autole bensiini. Auto on alles, kuigi tšetšeenid tahavad seda koduõuest ära viia. Nõuavad võtmeid. Mõhhailo ei anna. Kas tapavad? Ei tapa seekord. Nõuavad mootorratast. Ei saa. Kas tapavad? Ei tapa seekord. Autota Mõhhailo plaan ei teostuks. Autota ei pääseks nad kuidagi Mariupolist minema.
  • Mõhhailo ja Ljubov on ristitud paarikümne aasta eest. Aga ristimistalitusel neile kingitud kaelaristid on juba 15 aastat varjul. Viimased ettevalmistused lahkumiseks. Ristid ilmuvad välja. Mõhhailo paneb enda oma kaela – Vene sõdurid on jumalakartlikud ja kaelaristi puudumine võib saada saatuslikuks, kui nad sind läbi otsivad ja leiavad, et oled ristita. "Tulime teid metslaste käest päästma," kuuleb Mõhhailo Vene sõdureid ütlemas. Viisteist aastat varjul olnud rist on siiani Mõhhailo kaelas.
  • Berdjansk, Melitopol. Uus legend kontrollijatele – viin need inimesed Jaltasse, Krimmi. 11 tundi Krimmi piiripunktis. Kõik otsitakse läbi. Berdjanskis on keegi Mõhhailot hoiatanud, et piiri peal tuvastatakse spetsiaalse programmiga, millal ja kui palju infot on telefonist kustutatud. Telefoni mälu ei tohi tühi olla. Mõhhailo pildistab suvalisi asju, kustutab vajaliku. Telefon ei jää tühjaks, ei ärata kontrollijates kahtlust. Piiril ei tohi rääkida sõjast. Selle eest võib armutult peksa saada. Tuleb öelda erioperatsioon. Passid korjatakse ära kümneks tunniks. Kuus tundi ootamist aedikus, ühe koha peal. Jalge all on kivid, mis isegi läbi kingataldade põrgulikku valu hakkavad tegema. Lõpuks saab edasi sõita.
  • Aga tütre saadavad Mõhhailo ja Ljubov paari päeva pärast Taani. Eesti on ohtlik, siin ei ole ta piisavalt kaitstud. Venemaa on liiga lähedal.
  • Et pommide all ellu jääda, peavad olema puud, saag, vesi, leib, või, käru, loetleb Mõhhailo. Ja plaan, olgu see inimese või Jumala oma, lisan ma mõttes.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel