Proosa muuda


  • Kui Ammu iseennast pulmapiltidelt vaatas, tundus talle, et tema poole vaatav naine on keegi teine. Tobe ehitud pruut. Siidist päikeseloojanguvärvi sari kuldselt sätendamas. Igas sõrmes sõrmus. Kulmukaarte kohal sandlipuusalvist valged täpid. Vaadates end nii, väändus Ammu pehme suu mälestustest kokkusurutud kibedaks naeratuseks - asi polnud niivõrd pulmades endis kui selles, et ta oli lasknud ennast enne võllatõmbamist nii püüdlikult üles lüüa. See tundus nii absurdne. Nii mõttetu.
Nagu küttepuude lakkimine. (lk 53)


  • On talv. On vaja kütta, on vaja vett, on vaja toitu. On vaja ellu jääda. On vaja aidata üksikuid naabrinaisi. Ka nendel on vaja vett, küttepuid, toitu. Kuidas neid asju omavahel kokku viia? Mõhhailol on olemas korralik vibusaag. Ta läheb pea iga päev pooleteise kilomeetri kaugusesse parki. Poole tunniga langetab puu, saeb pakkudeks, laadib pakud kärusse, veab koju. Tagasi uute järele. Naabritele on ka vaja viia. Saagimist katkestavad langevad raketid. Aeg-ajalt viskub Mõhhailo maha ja ootab. Plahvatus. Jääb ellu. Saab edasi töötada. Pargis on palju puid saagivaid inimesi. Puud, märjad puud tuleb lõhkuda. Ka naabritele. Alles siis saab need ahju panna. Siis saab toa soojemaks, keeta ahjutulel teevett.
  • Millega puud koju tuua? Millega vesi? Selleks on vaja käru. Kust seda saada? Tuleb peale suuremat õhulööki minna otsima inimesi, kes on oma käru juures surma saanud. Mõhhailo läheb. Tal on käru vaja. Maas on naise surnukeha. Käed ja jalad põlenud. Surnu kõrval on käru. See on nüüd vaba. See saab nüüd Mõhhailo omaks. Sellega saab ta koju puid ja vett vedada. Kärust saab surma ja elu kohtumispaigas ellujäämise vahend. Neid müüakse, vahetatakse. Jälgitakse kärude vabanemist, sest neid saab toidu vastu vahetada.