Vladimir Mihhailov

Vladimir Mihhailov (ka: Vladimirs Mihailovs, Владимир Дмитриевич Михайлов) (24. aprill 1929, Moskva – 28. september 2008, Moskva) oli Lätis elanud vene nõukogude ulmekirjanik.

Õppis juurat, tegi parteitööd, teenis armees. Lõpetas kaugõppe teel Läti Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna. 1957. aastast alates avaldas regulaarselt satiirilisi palu. Esimene ulmejutustus "Особая необходимость" ("Erivajadus") ilmus 1963. aastal (Рига: Латгосиздат, 1963).

"Valeri Gussevi odüsseia"

Vladimir Mihhailov, "Valeri Gussevi odüsseia", rmt: "Diogenese latern" (valimik nõukogude ulmejutte), tlk Juhan Nurme, Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 40–84.

• Mis teha, hulkur, käi edasi oma teed! Igatse taga lõkkeid ja öid metsas, tuleta meelde, kui tore see oli, mõtle, kui tore see kord jälle on! Soojenda end kaugete tähtede kumas, niikaua kui puudub maine tuli, niikaua kui sa oled üksi …

"Tohoh tonti!" mõtles Valgus¹. "Sulaselge lüürika. Annad vist alla, hulkur! Ja paras kah: iseloom on sul seltsimatu. Liiatigi pole sa päris üksi. On ju veel too … Muide, mis ta seal nii kaua …?"

"Odysseus!" lausus Valgus tasa. "Andke tekst!"

Sekundipikkuse pausi järel kostis ükskõikne hääl:

"Oksüdeerumine toimus aeglaselt. Reaktsioon ei stabiliseerunud. Energiat eraldus liiga vähe, et kindlustada protsessi normaalset kulgu. Võib oletada, et oksüdeeruv orgaaniline aine sisaldas liiga palju vett, mis soojust neelates takistas reaktsiooni …" (lk 41)

• ".. Vanal ajal tõsteti kirjeldatud viisil õhu temperatuuri. Elamutes olid spetsiaalsed seadmed — aparaadid, konstruktsioonid. Neis toimus suurte taimede tükeldamisel saadud kütteelementide eksotermiline oksüdeerumisreaktsioon. [---]"

"Jah," tähendas Valgus nukralt. "Kuid tekstis oli lihtsalt öeldud, et lõke ei süttinud — puud olid märjad. Kõik. Oleks tulnud kasutada arhaisme "puud" ja "lõke" ning kõik olnuks korras." (lk 41)

_____

¹ Kosmonaudi hüüdnimi, moodustatud nime "Valeri Gussev" esiosadest. Lugeda nagu liitsõna — kaasrõhuga teisel silbil. Tõlk.

• Tegu on teise laevaga, mis liigub paralleelkursil. Mis? Kust sai siia teine laev?

Valgus hingas kähinal nagu pärast suurt pingutust. Välk ja pauk! Surematud jumalad, galaktiliste kretiinide soosijad. Vaakumpead, maailmaruumi mühkamid! Ta oleks võinud alustada äärmiselt ohtlikku katset, aga ole lahke, siin hulguvad ringi laevad puupeadega pardal. Tükivad pahaaimamatult õnnetusjuhtumite statistikasse. [---]

Paisates kosmilise ohmu kaela aina uusi needusi — lennu kestel oli hinge kogunenud lugematul arvul vandesõnu, lihtsalt polnud kedagi, kelle aadressil neid kuuldavale tuua, — tormas Valgus ukse poole. (lk 48)

• Valgus astus juhtimisruumi, köhatas hääle puhtaks, manas näole võimalikult rahuliku ilme, lülitas videoseadme ruttamata sisse ja hakkas võõrast laeva otsides reguleerimisnuppe pöörama. Juhmardi küna tolknes seal kus ennegi. Et aga seadmed kaptenisillal olid raamatukogu omadest tunduvalt võimsamad, võis eraldada rohkemgi kui võõra laeva kontuuri. Olnuks niisugune suurendus raamatukogus, poleks Valgus laeva "Odysseuseks" pidanud. (lk 49)

• Üksindus võib puhuti olla väga kena, kuid vahetevahel vajab inimene kas või illusoorset keskustelu. Peale sinu polnud laevas ühtki elavat hinge, kuid oli kõnelev masin. Laev ise — õigemini raal, mis kujutas endast üheaegselt pilooti, navigaatorit ja pardainseneri ning oli katselenduri mugavuseks varustatud kõneleva aparatuuriga. Raal kõneles nagu inimene ja vastas laeva või lendu puudutavatele küsimustele. Aparatuur oli muidugi keeruline, kuid see ei olnud siiski inimene. Isegi mitte elektronaju. Paremal juhul võis ta olla ütleme väikeaju. Selle kolme kuu jooksul harjud temaga. Ei anna üksnes käsklusi, vaid puhud teinekord sõnakese juttu. Püüad teha temast tõlkijat (sest arvad, et kirjandus pole sulle võõras). Et täiendada tema sõnavara, ühendad Odysseusega isegi universaalmälu. Heidad tema kulul teinekord nalja. Ent niiviisi võib naljatada ka teekannuga või pagan teab veel millega. Hüüad teda Odysseuseks, kuna niisugust nime kannab laev. Mingisuguseid komplikatsioone sellega ei kaasunud. Ja korraga kuulutab too elusolenditega võrreldes äärmiselt primitiivne tüüp, et temal on — mis asi? Eneseuhkus …

Valgus naeris, kuni väsis, ja lausus siis:

"Eneseuhkus? Peotäiel krüotronidel …"

Odysseus oleks nagu seda oodanud.

"Mis peotäis te ise olete? Vilets orgaanika … Istuge ja pidage suu! Aitab, kui minuga lendate. Olen ikkagi laev. Pealegi hea laev. Ning juhin ennast ise. Aga teie — miks te üldse siin olete? Muide, krüotrone on minus vaid veidi vähem kui teie ajus neuroneid. Nii et teil pole absoluutselt mitte millegagi uhkustada. Istuge!"

"Iga minutiga muutub enesekindlamaks," mõtles Valgus ja ühmas:

"Puudub veel, et teie hakkaksite mind käsutama."

"Nüüdsest peale hakkangi. Pidage seda meeles!"

Lenduri nördimusel polnud piiri. Talle meenus, kui raske iseloom tal on — seda kinnitasid kõik —, ja otsekohe kogeb Odysseus seda omal nahal.

"Keri põrgu! Vaat kui lülitan sind välja …"

"Ei lähe läbi."

"Lülitan jah. Sa oled lihtsalt üle kuumenenud ja sonid."

"Ei ole. Palun öelda mulle "teie" ja minu peale mitte karjuda." (lk 64-65)