Herman Lindqvist

Herman Lindqvist (sündinud 1. aprillil 1943 Stockholmis, Rootsis) on Rootsi ajakirjanik, kirjanik ja populaarajaloolane.

"Üks Euroopa puha"

Tsitaadid väljaandest: Herman Lindqvist, "Üks Euroopa puha". Tõlkinud Kärt Siirak. Loomingu Raamatukogu, nr 39/40, Tallinn: Kirjastus Perioodika, 1995.

"Eessõna Euroopa esikus"

Kuidas see nii läks, et me sattusime Euroopa eeskotta, on pikk lugu, peaaegu nagu muinasjutt.

Elas kord kuningas nimega Gustav Vasa. Ta laskis ehitada Euroopa ja Rootsi vahele müüri, sundides 1527. aastal Västeråsi Riigipäeval katoliiklikule rootsi rahvale peale protestantismi. Kuni selle päevani polnud Rootsi suured rahvamassid kuulnud sõnagi kellestki Martin Lutherist, Rooma ja Rootsi vahel polnud mingeid probleeme. Ei mingit rahvuslikku rahulolematust katoliikliku kirikuga. Pigem vastupidi.

Aga Gustav Vasal oli vaja kiriku rahasid. Olles neli-viissada aastat olnud tublid katoliiklased, hakkasid rootslased innukateks protestantideks. Kuninga käsul. Käsk on käsk! Loomulikult oli alguses kuulda virisemist ja viginat, ent need, kes kõige valjemini virisesid, tõmmati rattale, ja nõnda jäi, nagu Gustav Vasa oli otsustanud. Iseenesest mõistetavalt. (lk 5-6)

Suurem osa rootslastest oli muidugi kuulnud EÜ-st, kuid mitte enamat. Need, kes kuulusid valitsevasse parteisse, olid kuulnud EÜ-st selle ajani ainult HALBA. Nad olid läbi teinud kursused, kus neile kõneldi hiiu kõikidest halbadest omadustest. Tõsi küll, mitte enam viimasel ajal. Nüüd pidid nad mõtlema täpselt vastupidist… Käsk on käsk, seltsimehed. Meie liitume ka! (lk 7)

"Millal sa oma naisele viimati küttepuu kinkisid?"

Ettevaatlikult maad kuulates avastasime, et küttepuid saab osta. Kojutoomisega. Ei mingeid probleeme. Siiski. Osta saab ainult TONNI kaupa. Meie elame korteris. Kuhu mahutada tonn küttepuid? Rõdule? (lk 45-46)
Siis kuulsime, et läheduses müüb üks lillekauplus puid. Miks ka mitte? Eks küttepuudki ole kunagi õied olnud. Kui abikaasale kingitakse õisi, miks ei võiks siis kinkida talle ka küttepuid? Tunded on need, mis loevad. (lk 46)
Ja kujutlege nüüd seda akustilist fenomeni, mis sünnib, kui hispaania betoonrõdul seistes raiutakse põhjamaise raevuga tursunud, peaaegu fossiilseid puupakke. Millised paugud, millised raksatused kaikusid rõdult, kui märatsev kirves maandus ikka ja jälle puupakku.

HOLA! HOMBRE! kuulsin kedagi hõikavat.

Kummardusin üle rõdurinnatise ja nägin all uksehoidjat, kes midagi rääkis. Mida, seda ma ei kuulnud. Ta jõllitas mind ja tõmbus tasapisi eemale. Lehvitasin talle, kirves käes, kuni taipasin, et oma higise ja punetava üle rõdu ääre vahtiva näoga võisin jätta üsna ebahariliku mulje sellele Kastiilia isandale, kes läheb talvekatsumustele vastu vääramatu ja väärika rahuga. (lk 46)

Oli märgata, et majarahvas hakkas mu peale vaatama teatava aukartusega. Või äkki hirmuga? Kas see pole mitte üks ja seesama? (lk 46)

"Kunst rääkida suud liigutamata"

Neli hispaania tädi võivad teha samasugust lärmi kui viiskümmend neli protesteerivat rootslast, kes üheaegselt saavad parkimisplatsilt kätte oma mõlki sõidetud "Volvod". (lk 75)

"Väike kivi ajab ümber suure koorma"

Meil, rootslastel, on raske vestlust üleval hoida. Meil pole ju selles osas mingit koolitust. Vestlemine seostub meil tavaliselt "tühja jutu ajamisega". Sünonüümisõnastikus leidub üle 40 sõna, mis vastavad sõnale "lobisema", ja kõik nad on negatiivse varjundiga: mulisema, latrama, mokalaata pidama, pada ajama, patrama, plärama, lõugu lõksutama, ja nii edasi. Meie jaoks on vaikimine kuld. (lk 89)

"Kas mäletad oma autokooli? Unusta see!"

Kiirusepiirangu silte leidub kõikjal, ka lõuna pool Brüsselit, aga ma arvan, et KUI juhid neid üldse märkavad, tõlgendavad nad neid kui soovitatavat miinimumkiirust. Paljud arvavad vist, et liiklusmärgid on teede ääres lihtsalt ilu pärast või siis selleks, et luua lahedat "liiklusmeeleolu". (lk 108–109)

"Jõulusalakaup"

See juhtus mõni nädal enne jõulusid Arlanda lennuväljal. Juba piletikontrollis jäi ta mulle silma — salakaubavedaja. Ei, ta ei näinud välja nagu tavalised tublid suvitajad-salakaubavedajad, kellel on kaks pooleliitrist kleeplindiga kõhu küljes ja plokk sigarette selgroo küljes. Seekord oli ta riides nagu korralik ärimees, portfelliga. Hall ja igapäevane.

Aga see oli ainult suitsukate. Ta oli vana kala. Ta pilk viibis kaugel, huulil oli salapärane naeratus ja ta ümises ühte tuntud jõululaulu. Rahuloleva pilguga saatis ta oma kohvrit, mis kadus lennujaama sisemusse ja sealt edasi lennuki pardale. Kaup oli teel.

[---]

Ooteruumis hakkas ta tegutsema. Võis täheldada, et tema sisseostud olid hästi planeeritud ja külmalt välja arvestatud. Ta liikus punktis a punkti b, ja sealt otsejoones punkti c. Seejärel suundus ta tualetti.

[---]

Ühtäkki olime sunnitud tegema ootamatu vahemaandumise. Küllap see oli tema arvestustes üsna tõsine kõrvalekalle, sest ta nägi väga murelik välja.

Meid veeti uuesti läbi turvakontrolli. SIIS jäi ta vahele. Loomulikult. Õiglus võidab alati, kas varem või hiljem.

Aparaadid undasid ja vilkusid. Mundris valvurid tormasid ligi.

Ta pidi avama oma portfelli.

[---]

Üks mundrimeestest nihutas ennast veidi, ja ma nägin, mida nad olid tema portfellist leidnud, kõik seisis letile laotult reas. Mees kõneles kiiresti ja erutatult. Mundrimehed vahtisid teda kivistunud nägudega. Üks neist nuusutas ettevaatlikult kilesse pakitud musta taignataolist massi. Teine tõstis üles ümara aluse patareidega. Kolmas hoidis käes kotti mingi imeliku pulbriga.

[---]

Laual oli kõik vajalik korralikuks pommiplahvatuseks. See oli selge nii mundrimeestele kui ka mulle, kes ma pisut eemal seisin.

[---]

Lennujaamas ootas teda ta rootsi pere, naine ja lapsed. Siis kuulsin neid hõikavat:

"Kas piparkoogitainast tõid?"

"Ja Lucia krooni patareidega?"

"Hõõgveinimaitseained?! Ega sa ometi neid unustanud!!??"

Tema ainult naeratas ja ütles: "Peale selle on mul kohvris ka kuus kilo sinki." (lk 117-118)

"Troopiline jõulupuu"

On välisrootslasi, kellel on sidemeid ja raha ja kellel ei ole mingi probleem lasta kuused otse isamaalt lennukiga kohale toimetada.

Kuid on ka teistsuguseid, kellel ei ole nii palju raha ja kes satuvad üha suuremasse paanikasse, mida lähemale jõulud jõuavad ja mida valjemalt lapsed kordavad küsimust: "ISSI!! Onju meil on sel aastal kuusk ka?!" Ja kalli abikaasa silmis helgib parastav tuluke, mis kahtlevalt küsib: "Ei tea, kust see veel välja võetakse?" Kui te elate näiteks Bangkoki kesklinnas.

[---]

Jõululaupäeva hommikul, pärast uneta ööd, lahkus pereisa raskel sammul. Nüüd või mitte kunagi.

[---]

Veelgi murelikumana liipas ta tagasi tänavale ja ronis taksosse, et sõita kohaliku sõbra poole, kellel oli jahe ja kahtlase kuulsusega lokaal, [---]

Sõber taipas kohe probleemi sügavust. Ta kuulus sellist tüüpi meeste hulka, keda võib kohata maailma suurtes metropolides ja keda kutsutakse "men of plenty fix" ehk meesteks, kes ajavad asju.

[---]

Murelik .. pereisa andis külmalt ja valju häälega tellimuse. Sel ajal, kui liikvele olid aetud palju mõjuvamad ja fantaasiarikkamad jõud kui ta enda omad, istus ta ja ootas midagi head. Siis ei saa ju teatavasti liiga kaua oodata.

Ainult paar tundi.

Siis saabusid sõbra, noh, ütleme, kaastöölised, kes lohistasid enda järel potti jõulukuusega, mis ehk polnudki eht rootsi oma, kuid ikkagi europiidne, saksa päritoluga Eurokuusk. Kuusk oli ehteis. Tal olid küünlad küljes ja väikese kaardi peale kuuse jalamil oli kirjutatud, et üks Bangkoki ja kogu maailma metropolide tuntumaid hotelle soovib oma külalistele häid jõule! (lk 120–122)