Lennuväli

Proosa

Lennuväli on nagu väike linn. Teisel pool peegelklaasi tõusevad ja vajuvad sujuvalt lennukid. Suured, võimsad reaktiivmootorid, hiiglaslikud tiivad, päikesest sädelevad aknad. Vaatame neid hämmelduseta. Meie jaoks pole need lennukid mingi vaatepilt. (lk 44)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, Loomingu Raamatukogu, nr 46/47, 1977, lk 27–49

Ühe lennuvälja kadumisest Põhja-Jäämeres jutustas Afonin nõnda:

"Otsisime välja hea jäätüki, tegime hea lennuvälja. Järgmisel päeval oli lennuväli kadunud, ujus minema. Läksime helikopteriga otsima ja leidsime ta kuue kilomeetri kauguselt. Järgmisel päeval oli ta (mõned kõvemad sõnad lennuvälja kohta) juba 12 kilomeetrit eemal. Viimati leidsin ta 45 kilomeetri kauguselt. Ja pärast enam ei leidnudki. Kurat teab, kuhu ta kadus."

Ja see "kurat teab, kuhu ta kadus" kutsus ta näol veel nüüdki esile imestuse. (6. november, Inglise kanal, lk 375)

Juhan Smuul, "Jäine raamat", rmt: "Hea meremeeste hoidja" [proosakogumik], Tallinn: Eesti Raamat, 1975

"See tee viib lennuväljale!" karjus Trumm.

"Jaa!" kiljus Kunksmoor. "Ma tean! Ma tean! Just lennuväljal juhtubki õnnetus! Kiiresti! Kihuta kiiresti, või me jõuame sinna liiga hilja!"

Trumm pööras otse miilitsa nina ees auto kaarega ümber ja hakkas miilitsavilest hoolimata lennuvälja poole kihutama.

Nad jõudsid pärale hetkel, millal suur reaktiivreisilennuk parajasti starti alustas. Saatjad vaatasid seda kaugelt barjääri tagant pealt. Kogu lennuväli tärises ja huugas reaktiivmootorite mürinast.

Kunksmoor lendas nagu kuul autost välja ja tormas pitsilise hommikumantli lipendades otse lennukile vastu. (lk 36-37)

Äkki läks ilm lennuväljal pimedaks. Tekkinud vaikuses oli kuulda sidinat ja sädinat.

Need olid tuhanded linnud.

Erakordselt suur hallrästaparv kattis taeva lennuvälja kohal kinni.

"See inimene päästis ju lennuki!" ütles lennuvälja ülem. "Kui lennuk oleks linnuparve sööstnud, oleks ta alla kukkunud!" (lk 38)

Aino Pervik,"Kunksmoor", Tallinn: Tammerraamat, 2011

Lennuk seisis lagendikul, selle juures aga luusisid haavatud. Ümberringi oli mets, taamal põles lõke, purustatud autode ja kahurite vahel lamasid ja istusid inimesed, kes seisis, kes aga kõndis teiste seas.

"Kuhu sa, närakas, mind tõid?" karjus polkovnik. "Kas see on minu lennuväli?"

"See on nüüd teie väeosa," vastas lendur. "Kust ma teid peale võtsin, sinna ka tagasi tõin."

Polkovnik taipas, et tema polk on ümber piiratud, pihuks ja põrmuks löödud, ning needis maa põhja kõik siin ilmas, sealhulgas oma lenduri, kes ikka veel mässas tombuga, mida ta oli nimetanud tüürimeheks ja mida ta nüüd keelitas jalgu alla võtma.

Ljudmila Petruševskaja, "Käsi", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk Toomas Kall, Tallinn: Tänapäev, 2012, lk 8

Luule

igas puus ehitavad putukad oma linna
kuhu rähn aknaid valmistab
iga mets on linnade sülem
iga laas on lindude lennuväli
igas puus on vabrikud mahlaks
igas puuritud kases oma veinikelder
puu on putukalinn
kelle õõnsustes laste
asemed

Joanna Ellmann, "*igas puus ehitavad putukad oma linna...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 24