Mootorratas

ProosaRedigeeri


  • "Ma kolin minema ja ehitan endale metsa äärde onni!" hüüdis vanaisa ja ronis rattale.
"Papikene, mõtle ikka veel järele," astus vanaema lähemale. "Talve tulles hakkab sul seal ju kole külm ja kuidas sa seal niiviisi üksi oled. Kes sulle süüa keedab ja ..." Vanaema murdis käsi.
Vanaisa lõi neelatades pilgu maha. "Sina mind ju enam ei taha."
"Tobu," sosistas vanaema ja kallistas meest. "Sa oled mulle kõige kallim! Ma ei saa lihtsalt nii, kui sa igal nädalal motikaga mu porgandipeenrasse kütad." Vanaisa noogutas, pea vanaema õlal, ja nuuskas ta varrukasse. "Ma enam ei tee," sosistas ta. (lk 61)

LuuleRedigeeri

Vastu päikest maailm särab —
järv on lausa sulanikkel.
Üle selle hõbevälja
sõidab põrnikas kui tsikkel.

  • Heljo Mänd, "Hommik", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 19