Kairi Look

Kairi Look (sündinud 19. aprillil 1983 Tallinnas) on eesti kirjanik ja taastusraviarst. Ta on avaldanud lasteraamatud:

• 2012 – "Leemuripoeg Ville teeb sääred", Tänapäev
• 2014 – "Lennujaama lutikad ei anna alla", Tänapäev
• 2014 – "Peeter, sõpradele Peetrike", Tänapäev
• 2015 – "Piia Präänik kolib sisse", Tänapäev
• 2016 – "Sasipäiste printsesside saar", Päike ja Pilv
• 2016 – "Härra Klaasi pöörane muuseum", Tallinna Keskraamatukogu
• 2019 – "Piia Präänik ja bandiidid", Tänapäev

Kairi Look (2014)

Tema raamatuid on tõlgitud saksa, prantsuse, vene, soome, läti ja leedu keelde.

Intervjuud

• Mulle meeldis kirjutada, aga ülikoolis kirjanikuks ei õpetatud, sellist ametit polnud üheski koolis. Valisin siis taastusravi, läksin Hollandisse õppima ja hakkasin blogi pidama (amsterdamiseerunud.blogspot.com). Seal tekkisid blogisse lood, mis olid justkui päris, aga polnud ka. Näiteks kirjutasin, et käisin Amsterdamis kalaturul ja et mul oli rattakorvis kass, kes käsutas, mis kalu valida. Tegelikult elas see kass mul ainult peas. Ma olen allergiline, muidu võtaks kohe kümme tükki!

Amsterdami lelust sündiski esimene raamat "Leemuripoeg Ville teeb sääred". Raamatus läheb leemur Ville reisima ja satub - üllatus-üllatus - Amsterdami kalaturule. Koos kass Wiilusega, kes teab täpselt, millised kalad on parimad.

• Lood hakkavad tavaliselt kerima mõnest üksikust lõbusast seigast ja mu fantaasia hakkab kohe tööle, selline ahhaa-moment! Näiteks "Lennujaama lutikad ei anna alla" sündis seetõttu, et veetsin tol ajal palju aega Tallinna ja Hollandi vahel lennates, ja nägin lennujaamades igasuguseid naljakaid asju. Piia Prääniku lood on aga peaaegu päriselt juhtunud, Jack ja onu Rasmus on olemas! Ideed tulevad ka kirjutades ja jalutades, vahel sajavad hommikul duśist pähe.
• Eeltööd ma ei tee, aga märkmeid küll - ka siis, kui parajasti raamatut ei kirjuta. Olen üldse suur märkmike fänn, mul on neid kodus vähemalt sada tükki! Iial ei või teada, kus hea mõte pähe kargab, iga päev kirjutan midagi üles. Mul on alati üks märkmik kotis ja teine voodi all. Vannis ja komme süües tulevad ka head mõtted, proovige järele!
• Kõik halvad mõtted võiksid muutuda iiristeks! See hoiaks ära palju igasugust jama ja poleks tarvis nii palju Selveris käia. Lisaks soovin kogu hingest, et kellelegi ei tehtaks kunagi liiga, ükskõik, on ta suur või väike. Olgem head! Selline asi meeldiks mulle küll väga, tõepoolest.
  • "Iirised päästavad maailma". Intervjuu Kätlin Vainolale. Hea Laps, juuli 2020, lk 10-12

• Mis inspiratsioon? Kommid sisse, sõnad välja! Karamell keele all, tulevad parimad mõtted: kui ei mõju, tuleb suurendada doosi.
• Lennates avaneb mul kolmas silm ja pähe imetakse head mõtted. Olen lennukis mitu raamatut valmis treinud, teen õhus otsuseid ja viin neid maa peal täide. Kunagi sündisid nii "Lennujaama lutikad ei anna alla", praegu leiutan sõidus olles lõbusaid ja räpaseid novelle täiskasvanutele. Sobivad ka rongid.
• Olge kenad ja rääkige inimestega! Head mõtted ja soe süda säravad silmadest välja nagu laserid.
  • Kairi Look: hea sõna on kõige tähtsam asi üldse. Eesti Ekspress, Areen 13. mai 2020

• Lapsed räägivad, et hea raamat peaks olema natuke põnev, natuke õudne ja nalja võiks ka saada. Vahel on õudsed asjad kõige naljakamad, bandiitide raamatus on samuti nii. Nagu kurbus ja rõõm käivad käsikäes, heas loos leidub kõike. Tegelikult pole mul midagi ka täiesti tõsiste raamatute vastu, aga lõpuks: palun näidake mulle last, kes ütleb, et ärge palun nalja tehke. See pole mingi laps! See inimene on poliitik! Neist on bandiitide raamatus ka juttu, uurige asja ja olge valvsad.
• Siim Susi [tegelane Piia-raamatutes] on ses mõttes prohvetlik, et kui ma ta esimese raamatu jaoks välja mõtlesin, oli mul üks kindel tüüp silme ees ja pisut hiljem saigi ta ministriks. Oleks teadnud, poleks teinud! Aga jah, poliitika ja lastekirjandus on ju sarnased: saab nalja, saab õudu, muudetakse maailma.
  • 10 küsimust Kairi Lookile. Rahva Raamatu blogi, 11. detsember 2019

• Mulle meeldivad tegelased, keda ei ole kirjanduses palju kasutatud, ja sellepärast vist ongi juhtunud, et tegelen siin igasuguse kahtlase kontingendiga. Mulle lihtsalt meeldivad värsked tegelased, kel pole tugevat märki küljes ja kellest millegipärast eriti ei hoolita. Sest kes ütles, et lutikad ja kirbud pole heasüdamlikud? Ma proovin teha ikka nii, et mu kangelased poleks sellised igavad, täiuslikud ja valgetel hobustel, vaid ikka poole kohaga marakratid. Natuke inimlikkust ja vempe kuulub igaühele marjaks ära.
• Julgustan lapsi alati oma peaga mõtlema ja lahtiste silmadega ringi vaatama. Uudishimu on üks suurepärane asi. Ja natuke mässata pole ka kunagi paha. Kõik ei ole alati nii, nagu tundub, ja psst… reeglid tegid inimesed, kes pissisid ka ükskord püksi ja hammustasid venda!
• Lastega kohtumised on alati väga toredad! Mulle meeldib kõige rohkem see koht, kui õpetaja palvel ettevalmistatud küsimused otsa saavad ja tekib ebamugav vaikus. Siis tuleb alati mõni tore laps ja küsib, et mitu kotletti mu koer eile õhtuks sõi või kust saaks neid rotte, kes viimases raamatus lendasid, sest tal oleks neid ka hädasti tarvis. Ma ei jaksa kunagi ära oodata, et saaks juba neid tõeliseid ja ausaid küsimusi!
• Minu jaoks on Eesti väike ja armas pesa, kus hoitakse ühte ja armastatakse sarnaseid asju. Kohta, kus vanaemad oskavad veel sokke kududa ja rediseid kasvatada, isad oskavad maju ehitada ja emale külla minnes on lootust maailma parimale õunakoogile.
  • Anu Viita-Neuhaus, "Eesti lastekirjanik, keskirjutab Prantsusmaal loomadest". Kuulutaja, 27. veebruar 2015