Kangelane

(Ümber suunatud leheküljelt Kangelased)

Kangelane on üks mees või naine, kes aitab ja päästab. Nad pole nagu mingi arst või politseinik, sest nad kannavad keepe ja saavad lennata. Tavaline inimene ei saa kangelane olla, isegi mitte koos keebiga.

Florence Nightingale.

Proosa

muuda
  • Ta vaatles ja jälgis toda isikut, ning tänu võimetusele kujutada ette inimest, kes elab ainult iseendas, kes ei näita peaaegu üldse välja seda, et ta kuidagi tajub välist maailma - peale sõnatu nõusoleku selle olemasolu kohta - ja tänu sellele, et võõras vältis nende omavahelist kontakti, mis kehutas veelgi Aubrey vastuvõtlikkust ekstravagantsetele ideedele, lõi ta vaimusilmas oma vaatluste objektist peagi romantilise kangelase ja kaldus seepeale jälgima pigem oma kujutelmas tekkinud pilti kui lihast ja luust inimest.



  • [Athos:] "Ja seal, nagu te võite läbi laskeavade näha, seisavad viissada meest, kes peavad meid kas hulludeks või kangelasteks, mis muide on kaks teineteisega üsna sarnanevat lollide liiki."


  • Ajalool on kangelased ja tööriistad, ta teeb mõlemad surematuks. (lk 35)
  • Kangelane — looduse pühamast püham tõsidus; kangelanna — looduse tembutus. (lk 40)
  • Mõistus võib olla kangelane, tarkus on enamasti argpüks. (lk 47)


  • Muide, sõda ja okupatsioon paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli suvevaheaeg või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane kentaur —, kes oli oma jalgrattaga nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla lütseumiski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja nii tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja munade alt korvist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi tampoone. Martine'i küla naabruses asuva suure alevi meer — selle alevi lähedal asetsevas järves oli hea ujumiskoht, kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva asjaajamise tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja elurõõmust, oli mõistetud surma. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor märter, kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks kangelaseks.
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 15-16


  • Kunsti jõud: kangelaseks võib olla ka argpüks. (lk 34)
  • Kes on tragöödia üle elanud, see ei olnud järelikult selle kangelane. (lk 35)


  • Igaüks on paratamatult oma eluloo kangelane.
  • Everyone is necessarily the hero of his own life story.


  • "Pan Michaś!" ütles pan Ryś lõpuks, kui oli juba turuplatsil ringi vaadanud. "Mis on saabuja kohus teha, kui ta jõuab tundmatusse linna?"
"Vist... vist järele kuulata, kuidas on linna nimi, tutvuda ta ajalooga, välja uurida, kes on ta kangelased, kes on linnapea, kui palju on linnas elanikke, kui palju mehi, naisi, lapsi..."
"Kui palju koeri, kui palju kasse, kui palju prussakaid..." pilkas pan Ryś heatujuliselt. "See kõik on õige. Aga mina panen ette midagi muud: astuda selle kangelase ausamba juurde ja teha temaga tutvust. Sambal olev kangelane on hoopis tähtsam kui linnapea. Eks ole tõsi?"


  • Sõjandusmütoloogia peab teesklema, et tõelised mehed on enamuses; argpükstele ei tohi kunagi jätta muljet, nagu nemad võiksid olla normaalsed ja kangelased peast segased.


  • [Reverend Marianne Maculyea:] "Väikelinnas ei peeta kangelaseks neid, kes lööjale teise põse ette keeravad."
    • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 51


  • Vimes pooleldi jooksis, pooleldi vankus hingeldades üle märgade tänavakivide. Aeg oli otsakorral.
See ei saa ju nii minna, mõtles ta meeletult. Kangelane saabub alati viimasel hetkel, kuid see on ühtlasi just paras hetk. Ainult et see paras hetk oli ilmselt olnud viis minutit tagasi.
Ja mina pole kangelane. Ma olen vormist väljas ja ma tahan napsi ja ma saan ainult käputäie dollareid kuus - ilma suletuti-rahata. Kangelase tasu pole selline. Kangelased saavad kuningriike ja printsesse ja nad treenivad regulaarselt ja kui nad naeratavad, välgatab valgus nende hammastelt vastu "klinks". On rajakad.


  • Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või mälestusmärke ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud. [---] Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed kangelased. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne.


Luule

muuda

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

  • Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8


Kirjandus

muuda
  • Joseph Campbell, "Tuhandenäoline kangelane", tõlkinud Ülo Valk ja Maarja Valk, 2015


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel