Proosa

muuda
  • Muide, sõda ja okupatsioon paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli suvevaheaeg või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane kentaur —, kes oli oma jalgrattaga nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla lütseumiski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja mi tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja munade alt korvist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi tampoone. Martine'i küla naabruses asuva suure alevi meer — selle alevi lähedal asetsevas järves oli hea ujumiskoht, kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva asjaajamise tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja elurõõmust, oli mõistetud surma. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor märter, kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks kangelaseks. (lk 15-16)
  • Ent Danieli onupojad, kes olid veel liiga noored selleks, et hakata sakslastega koos töötama, käisid ikkagi boššide valdusse läinud ujumiskohas: nad ju armastasid nii väga supelda! Ja kõige vanem neist armastas ka vallutajaid ning koguni uhkustas sellega avalikult. Kuid see ei toonud talle õnne: ta hakkas järsku kõhnuma, ta rind langes sisse, ta tõmbus küüru nagu rauk — ja seda kahekümneaastaselt. Mõelda, kus ikka lugu! Ta kaotas vähimagi sarnasuse oma vendade ja Danieliga ning hakkas sarnanema isaga. Külas räägiti, et ta olevat endale tõve külge saanud supelkohas, et bošid olid vett mingisuguse ainega desinfitseerinud — ja kes neid teab: mis on kasulik nendele enestele, pole alati kasulik kohalikele elanikele... (lk 16)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962