Kentaur

Proosa

[Aramis selgitab Fouquet'le, et neil pole d'Artagnani ees erilist edumaad:] "Kuulake minu arvestust, härra: saatsin härra du Valloni teele kell kaks öösel; härra du Vallonil oli minu ees kaheksa tundi edumaad. Millal ta pärale jõudis?"

"Umbes kella nelja paiku."

"Nagu näete, võitsin ma temalt neli tundi tagasi ja ometi on Porthos vastupidav ratsanik; ta tappis teel kaheksa hobust, kelle korjused ma leidsin. Mina kihutasin viiskümmend ljööd posthobustega, kuid mul on podagra ja neerukivid ja ei tea mis veel. Nii et pingutused mõjuvad mulle tapvalt. Tours'is pidin sadulast maha tulema. Edasi sõitsin tõllas poolsurnuna; katsusin lamada, loksusin vastu tõlla külg- ja tagaseina, kihutasin nelja pöörase hobusega vahetpidamata galopis ja jõudsin kohale, võites Porthoselt neli tundi. Kuid võtke arvesse, et d'Artagnan ei kaalu kolmsada naela nagu Porthos, ja et tal pole podagrat ega neerukive nagu minul. D'Artagnan pole ratsanik, vaid kentaur. Ta lahkus parajasti Belle-Isle'ilt, kui mina asusin teele Pariisi ja kuigi mul oli tema ees kümme tundi edumaad, jõuab ta kohale kaks tundi pärast mind."

"Kuid võib ju õnnetusi juhtuda."

"Tema jaoks pole õnnetusi olemas." (lk 539)

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

Muide, sõda ja okupatsioon paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli suvevaheaeg või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane kentaur —, kes oli oma jalgrattaga nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! (lk 15)
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962