Okupatsioon

ProosaRedigeeri

  • Võib-olla olid lumetormid küla muust maailmast ära lõiganud? Oli Austrias veel maikuuski lumetorme? Vaevalt küll. Kui ta seda Kuno käest areldi uuris, imestas Kuno, miks Johanna tunneb sellist huvi Austria vastu ja rääkis, et kahe kuu eest olid sakslased Austriasse sisse marssinud. Kas sa siis lehti ei loegi, imestas Kuno, miks ei, Johanna luges lehti, aga poliitika leheküljed jättis ta alati vahele, tema luges muidugi kaugetest maadest ja loomadest ja inimeste elujuhtumistest, nüüd sai ta viimaks teada, kes on õieti see Adolf Hitler, kes ilutses nii paljude kirjamarkide peal, mis Saksamaalt tulnud postisaadetistele olid kleebitud. Seepeale Johanna enam telegrammi ei oodanudki, see tähendab, südamepõhjas ootas siiski, ehk küll püüdis ennast veenda, et okupeeritud riigist polegi nii lihtne telegrammi saata. Isa oleks nagu teist korda sõjavangi sattunud, Johanna H. elas seda valusalt üle, ehkki ta ei teadnud, mis tunne on elada okupeeritud maal. (lk 30)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987


  • Danielil olid ka onupojad — kolm noort Marcel Donelle'i poega. Ka Marcel Donelle, samuti nagu Georges Donelle, oli aednik, kuid tema aiand polnud nii suur. Kõigil noortel Donelle'idel ei puudunud perekondlik sarnasus, ehkki nende isad teineteisega põrmugi ei sarnanenud, samuti nagu ei sarnanenud nendega nende pojadki. Vaatamata sellele, et noored kannatasid okupatsiooniajal alatoitluse all, kasvasid nad ikkagi tugevateks. Noored Donelle'id olid keskmist kasvu, kuid toeka kehaehitusega — otsekui määratud kaua vastu pidama, nagu kõik, mida ehitavad maainimesed, olgu need siis seinad või tarad... (lk 14-15)
  • Muide, sõda ja okupatsioon paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli suvevaheaeg või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane kentaur —, kes oli oma jalgrattaga nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla lütseumiski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja nii tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja munade alt korvist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi tampoone. Martine'i küla naabruses asuva suure alevi meer — selle alevi lähedal asetsevas järves oli hea ujumiskoht, kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva asjaajamise tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja elurõõmust, oli mõistetud surma. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor märter, kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks kangelaseks. (lk 15-16)
  • Külasse ilmusid sakslased väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega elamud, lossid või vannitubadega villad. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma sisseoste tegema, turule või komandantuuriga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše vihata täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset vastupanu osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma hädaohtu sattumata, sest riskida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku hukkamõistu alla ja boikott oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma jutluses... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende patrullid jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla autodega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha hirm ise sundis lapsi koduõuedesse jääma. (lk 24-25)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962