Tampoon

Proosa

• Muide, sõda ja okupatsioon paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli suvevaheaeg või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane kentaur —, kes oli oma jalgrattaga nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla lütseumiski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja nii tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja munade alt korvist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi tampoone. Martine'i küla naabruses asuva suure alevi meer — selle alevi lähedal asetsevas järves oli hea ujumiskoht, kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva asjaajamise tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja elurõõmust, oli mõistetud surma. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor märter, kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks kangelaseks.
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 15-16

• Võta või tampoonid - mis kuradi asjad need veel on? Sinna sisse litsutud rull kuradi kuiva vatti. Miks nad ei võiks leida moodust, kuidas tampooni kergelt libestada? Kohe kui mu vagiina seda näeb, langeb ta šokiseisundisse. Ta ütleb, et unusta ära. Ta sulgub endasse. Vagiinaga tuleb koostööd teha, teda asjadele tutvustada, teed sillutada. Eelmängul on ju sama otstarve. Mu vagiinat tuleb veenda, võrgutada, tema usaldus võita. Ühe kuradima kuiva vatijunniga see küll ei õnnestu. (lk 96)
  • Eve Ensler, "Vagiina monoloogid", tlk Hana Arras, 2003

• "KELLEL ON TAMPOONI? MUL ALGASID JUST PÄEVAD," kuulutan ma valjult mitte kellelegi konkreetsele naiste tualettruumis San Francisco restoranis või tudengite riietusruumis Praha muusikafestivalil või pahaaimamatult kogunenute keskel köögis korteripeol Sydneys, Münchenis või Cincinnatis.

Muutumatult, üle kogu maailma, olen ma näinud ja kuulnud naiste käsi tuustimas seljakottides ja käekottides kuni võiduka hetkeni, mil võõras tampooni lahke naeratusega välja võlub. Keegi ei küsi kunagi raha. Üleüldine sõnadeta arusaam on selline:

Täna on minu kord saada tampoon.

Homme on sinu oma.

Maailmas on püsiv karmapõhine tampooniringlus. Olen märganud, et samasugune ringlus käib pabertaskurättide, sigarettide ja pastakatega.

Olen sageli mõtisklenud: kas leidub naisi, kellel on LIIGA piinlik küsida? Naisi, kes pigem topivad enda aluspesu vahele tohutu rulli tualettpaberit kui küsivad teenet toatäielt võõrastelt? Kindlasti on. Aga mitte mina. No mida kuradit. Mina ei karda iial küsida. Ükskõik, mida.

Ma olen HÄBITU.

Või nii ma arvan.

• Amanda Palmer, "The Art of Asking", London: Piatkus, 2014.  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

• Üks mu sõbranna võttis parajasti vanni, kui tema vetsupotist ronis välja rott, haaras kaasa tüki seepi ja läks alla tagasi. Tema hoiab vaheldumisi potikaanel Shakespeare'i kogutud teoseid ja päratu paksu perekonnapiiblit. Nähtavasti elas rott allkorruse korteris, pistis kinni tampoone täis pappkarbi ning ehitas selle sisust endale oivaliselt mugava pesa. On ikka targad loomad. Härra Richardson pidas rotte lemmikloomana. Nad istusid tal rinnal ja napsasid ta vurrudelt suhkrut. (lk 47)
  • Phyllida Law, "Märkmed minu ämmale". Tõlkinud Tiina Tarik. Argo, 2022

• Läti lipupunane on õigupoolest nagu menstruaalveri, sihukest karva on kasutatud tampoonid.
  • Maarja Kangro, "Läti Lipp", ERR, 28.05.2019