Amanda Palmer

Amanda MacKinnon Gaiman Palmer (sündinud 30. aprillil 1976) on USA laulja, laulukirjutaja ja muusik. 2014. aastal avaldas ta raamatu "The Art of Asking", mis põhineb tema konverentsil TED peetud ettekandel. Tema abikaasa Neil Gaiman harrastab väikestviisi kirjandust.

Intervjuud

Rokk vajab teatrit, rokk on teater. Me liigume vaid läbi eri ajastute selle süüdlaslikus tunnistamises.
- Amanda Palmer, intervjuu: Scott Thill, "Amanda Palmer Freaks Out With Evelyn Evelyn", Wired, 29. märts 2010 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

[Ansamblist Dresden Dolls:] See teeb mind väga kurvaks, kui ma kuulen, et inimesed, kes pole meie muusikat kunagi kuulanudki, arvavad, et meie rõhk on välimusel ja mitte sisul. Ma saan aru, miks see mulje jääda võib, kui sa pole kunagi bändi muusikat kuulnud ning näed fotot mingist kutist ja tüdrukust veidrates kostüümides ning mõtled: "Ma ei pea sellele tähelepanu pöörama - miks nad neid jaburaid riideid kannavad?" Ma arvan, et sellepärast me kogu aeg tuuritamegi. Meie lavašõu on nii intensiivne ja nii sisuline ja nii emotsionaalne, et see on hind, mida me peame oma silmatorkava väljanägemise eest maksma - me peame tõestama, et oleme rokkbänd.
Ma olen biseksuaalne, aga see ei ole niisugune asi, millest mõtlemisele ma palju aega kulutaksin. [---] Ma olen maganud naistega, ma olen maganud meestega, nii et sedaviisi seda vist kutsutakse. Ma ei ole selle vastu, kui me kasutame keelt oma elu lihtsustamiseks.
Ma arvan, et kõige suurem valearusaam on, nagu ma olekski tegelikult sama tasakaalutu ja hull, nagu on mõned mu laulud. Ma pean ennast päris hästi tasakaalus olevaks ning laulukirjutamine muudab mu nii tasakaalukaks kui vähegi võimalik.
Inimesed saavad aru, kui sa töötad südamega, mitte ei püüa raha teenida ja kellelegi meele järele olla.
- Amanda Palmer, intervjuu: Karman Kregloe, "Getting Real With Amanda Palmer", AfterEllen.com, 18. juuli 2007 (arhiivikoopia, Internet Archive'is) ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Artiklid

Kunstnikuna olen ma oma elu ebateadlikult prioriteetide järgi seadnud, nii et inspiratsiooni vastuvõtja mu peas püsiks selgel sagedusel. See ühtaegu aitab mul saada igal hetkel säravaid ja nutikaid ideid ning teeb minust ebapraktilise idioodi, kes imetleb, kui ilus, poeetiline ja irooniline on klaver, mis hakkab mulle pähe kukkuma, mitte ei tõmba selle alt uttu.
Mediteerimise ajal rabeleb laulukirjutaja minus nagu segane. Minu väljaõpetatud kunstimõistuse reeglid ütlevad, et mitte miski ei tohi jääda arenevale ideele jalgu. Kui inspiratsioon kutsub, mine. Kui ma millegagi oma elus üldse vaeva näen, peaks see olema see võimatult distsiplineeritud samm mõttest pastakasse ja paberile, seemnest valmis lauluni.
Täiuslik laul on minu jaoks kinnipüütud inspiratsioonihetk, mida on vaevu puututud. Kui hea idee mind tabab, on see, nagu oleks ma loopinud õhku posu värvilisi žonglööripalle ning teinud neist uduse (kuid kauni) foto. Kui ma selle foto ilma töötlemata ära ilmutan, on mul täiuslik pilt. Kui ma olen kindel, et saan parema foto (ainult natukene parema), kui ma žongleerin uuesti, enne kui pimedaks läheb ja valgus muutub, siis on kõik pekkis. See on see koht, kus maasistumine ja kunstitegemine käivad koos. Kulutada tund tunni järel, otsides vaevaga täiuslikku rida või noodijärjestust, on umbes sama viljakas kui uidata mööda maailma, otsides täiuslikku puud, mille all jõuda valgustuseni.
Ma mõtlesin, et meditatsiooni probleem seisneb selles, et see avab ukse inspiratsioonile, ja minu probleem seisneb selles, et ma olen armunud omaenda inspiratsiooni.
Alles nüüd, mitu aastat hiljem, mõistan ma ilmset. Jumaliku inspiratsiooni hetk võib saabuda igal ajal; tõelisel meditatsioonil on vägi ja selgus otsustamaks, millal, kus, kuidas ja isegi kas ma tahan, et see tuleks.
- Amanda Palmer, "Melody vs. Meditation", Shambhala Sun, mai 2008 (arhiivikoopia, Internet Archive)

"Küsimise kunst"

Amanda Palmer, "The Art of Asking", London: Piatkus, 2014. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

"KELLEL ON TAMPOONI? MUL ALGASID JUST PÄEVAD," kuulutan ma valjult mitte kellelegi konkreetsele naiste tualettruumis San Francisco restoranis või tudengite riietusruumis Praha muusikafestivalil või pahaaimamatult kogunenute keskel köögis korteripeol Sydneys, Münchenis või Cincinnatis.

Muutumatult, üle kogu maailma, olen ma näinud ja kuulnud naiste käsi tuustimas seljakottides ja käekottides kuni võiduka hetkeni, mil võõras tampooni lahke naeratusega välja võlub. Keegi ei küsi kunagi raha. Üleüldine sõnadeta arusaam on selline:

Täna on minu kord saada tampoon.

Homme on sinu oma.

Maailmas on püsiv karmapõhine tampooniringlus. Olen märganud, et samasugune ringlus käib pabertaskurättide, sigarettide ja pastakatega.

Olen sageli mõtisklenud: kas leidub naisi, kellel on LIIGA piinlik küsida? Naisi, kes pigem topivad enda aluspesu vahele tohutu rulli tualettpaberit kui küsivad teenet toatäielt võõrastelt? Kindlasti on. Aga mitte mina. No mida kuradit. Mina ei karda iial küsida. Ükskõik, mida.

Ma olen HÄBITU.

Või nii ma arvan.

Kui ma alustasin oma esimese bändi Dresden Dollsiga, olin ma kahekümneviiene, ja mu esimene plaat suure plaadifirma juures ilmus, kui ma olin kakskümmend kaheksa, mis on traditsioonilise muusikatööstuse silmis debütandi raugaiga.

Töötades elus kujuna, olin ma küsimise puhas, füüsiline kehastus: ma veetsin viis aastat liikumatuna piimapudelikastil seistes, müts jalge ees, oodates, et mõni mööduja poetaks sellesse dollari hetkepikkuse inimestevahelise sideme eest.

Peaaegu iga olulise inimestevahelise kohtumise keskmes on küsimine kui tegu ja kunst. Küsimine on iseenesest iga suhte kõige põhimisem ehituskivi. Alatasa ja tavaliselt kaudselt, sageli sõnatult, küsime üksteiselt sageli - oma ülemustelt, elukaaslastelt, sõpradelt, töötajatelt -, et ehitada ja hoida alal meievahelisi suhteid.

Kas sa aitad mind?

Võin ma sind usaldada?

Kas sa vead mind alt?

Oled sa päris, päris kindel, et ma võin sind usaldada?

Ja sageli, kõige selle taga, pärinevad need küsimused meie kõige põhilisemast inimlikust igatsusest teada:

Kas sa armastad mind?

Kui ma oma rahastuskampaaniat alustasin, astusin otse keset suurt juba möllavat kultuurivaidlust teemal, kas rahvarahastust üldse lubada tohiks; mõned kriitikud olid selle suhtes otseselt põlglikud, pidades seda "digitaalse pudukaubitsemise" eriti tuimaks vormiks. Selgus, et küsida on jõle. Mind peeti halvimaks näiteks mitmel põhjusel: sest mind oli juba promonud suur plaadikompanii, sest mul oli kuulus abikaasa, sest ma olin edev nartsissist.

Kirjutades suunasin ma oma TEDi ettekande kitsale lõigule oma tutvuskonnast: minu kohmetutele, piinlikkust põdevatele muusikutest sõpradele. Mitmed neist tundsid rahvarahastuse suhtes põnevust, kuid ka ärevust. Olin aidanud paljudel sõpradel nende Kickstarteri kampaaniaid käima lükata ning vestelnud nende kogemustest kohalikes baarides, pidudel, riietusruumides etenduse eel. Tahtsin rääkida põhimõttelisest teemast, mis mind vaevas: öelda oma kunstnikest sõpradele, et küsida on okei. On okei küsida raha ja on okei küsida abi.

Oma mänedžeride korduvaks meelehärmiks olin veetnud suurema osa oma täiskasvanueast, pannes kõik oma äritulud kohe, kui olin kulud katnud, järgmisse plaadisalvestusse või kunstiprojekti. Oma rokkiva ja rolliva karjääri käigus olin olnud rikas, vaene ja nende vahepeal... ja ei pööranud jooksvale kontoseisule kunagi erilist tähelepanu, kuni ma just päris pennitu polnud, mida aeg-ajalt siiski juhtus tänu ootamatule maksunõudele või ettenägematule tankimisele kontsertreisil. Ja see polnud kunagi maailma lõpp: ma laenasin kitsikusest väljasaamiseks raha sõpradelt või pereliikmetelt ning maksin selle tagasi kohe, kui laekus järgmine tšekk. Olin selle tara otsas kõõlumises ja vajaduse korral abi küsimises ekspert ning vähe sellest, et ma selle pärast häbi ei tundnud, ma olin uhke oma plekitu inimestevahelise krediidiajaloo üle.