Seismine

PiibelRedigeeri

Vaata, sa oled mu elupäevad
pannud kämbla laiuseks,
mu eluiga on kui eimiski sinu ees;
tühi õhk on iga inimene,
kes seisab püsti.


ProosaRedigeeri

  • "Planchet," lausus d’Artagnan, "kinnitan sulle, et mul pole põrmugi igav."
"Kui asi on nii, miks olete siis seal siruli nagu surnu?"
"Sõbrake Planchet, kui olin La Rochelle’i piiramisel, kus olid sinagi, ühe sõnaga, kui viibisime koos, siis oli seal üks araablane, kuulus serpentiinist laskja. See oli tark poiss, kuigi naljakat nahavärvi, nagu sinu oliivid. Nojah, kui see araablane oli söönud või tööd teinud, heitis ta pikali, nii nagu olen praegu pikali mina, ja suitsetas mingit võlurohtu suurest, merivaigust kahaga piibust Ja kui mõni ülemus heitis talle ette, et ta ühtevalu magab, vastas araablane rahuga: "Parem istuda kui seista püsti, parem lamada kui istuda, parem olla surnud kui lamada."
"Selle araablase nahavärv ja tarkussõnad on ühteviisi jubedad," ütles Planchet. "Mäletan teda hästi. Suure mõnuga lõikas ta protestantidel päid otsast."


  • "Aga kui mina, tuul, nüüd tõesti seisma jääksin, ehk mind siis ei olekski enam!" Ja külm värin käis tuulel üle keha: ehk mind siis ei olekski! See oleks ju minu ots! Mis tuul see oleks, mis seisab — ei, tuul ei mõista enam mõteldagi. Ehk kes istub ja magab?


  • Skeptik elab tegelikult pea alaspidi - tema jalad tantsisklevad õhus mõttelagedas ekstaasis, tema aju aga on sügaval põrgus. Nüüdisinimese silmis on taevas tegelikult maa all. Seletus on lihtne: ta seisab pea peal, ning see on väga ebakindel asend. Jalule tõustes taipab ta seda.
    • Gilbert Keith Chesterton, "Dogmade võim ja seikleja". Rmt: "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg, 2011, lk 212


  • Nüüd avas ema vasikaaia värava ja ütles:
"Noh, tule välja, hakka karja minema — oled juba suur küllalt."
Vasikas ajas jalad harki, vaatas emale õige rumala näoga otsa ja tegi siis haleda häälega "möö!...".
"Mine nüüd, mine, rumal loom!," tõukas ema vasikat ja hirmutas vitsaga.
Seepeale pistis väike Punik täit sõitu laudast välja, hüppas paar tiiru õues ringi ja jäi siis õueväraval jälle jõllitades seisma.
  • Jüri Parijõgi, "Vasikat õpetamas", rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 15


  • Ränne, rände jaht — see on seesama, mille kohta I. S. Turgenev ütles:
"Kas te teate, mis tähendab rändel seista?"
Nii et rändel tuleb siis seista.
Kuid seista, nagu te teate, võib ka tänaval. Ja ka toas võib seista.
Ränne aga ei sarnane ei tänava ega toaga.
Ränne — see on hoopis vastupidi.
Ränne — see on, kui metskurvits kevadel või sügisel lendab, s.o. rändab ühest paigast teise. Hommikul ja õhtul.
Kõige sagedamini juhtub stepilohus nõosoone kohal, et õhtuvidevikus ilmub puude latvade kohale metskurvitsa siluett.
Ning siis sa tulistad teda.


  • Anders seisis veel kaua oma nurgas. Ta ei julgenud ennast enne liigutadagi, kui oli veendunud, et postimeister on uuesti magama jäänud. Tal oli igav niiviisi seista. Peagi tundus talle, nagu oleks ta veetnud kõige parema osa oma noorusest nende mantlite taga, villased udemed nina kõditamas.


  • Kui ma ooteruumi jõudsin, leidsin selle sõna tõsises mõttes täiskiilutuna ja mul tuli seista. Ajaviiteks arendasin kriitikat, mida — kui arvesse võtta, et on olemas alt- ja ülalttulev — võiks nimetada kõrvaltkriitikaks. Ei meeldinud mulle see seismine, ei teiste haigete tusased ja tuimad näod, ei hoopiski mitte seinte inetu potisinine värv. Ma ei tea, kas roheline või roosa oleks parem, kuid see sinine tundus lubamatult sünge ja meeleolu häiriv. (lk 26)
    • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


  • Lapsed seisid maja ees rivis. Aga see oli uutmoodi, et Madise paariline Reedik ei seisnud mitte tema kõrval, vaid tema taga. Niisuguses rivis hakkavadki nad laagris olema, ütles pioneerijuht Salme, keda lapsed isekeskis Emapõdraks kutsusid. "Rivis käite rivistusel," lisas kasvataja Piret. "Mängida võib ikka ühekaupa ja omaette."
Krässus peaga poiss pandi komandöriks. Janek oli ta nimi. Tal oli selge hääl. Ta jagas käsklusi: "Joondu! Valvel!", siis läks rääkis midagi pioneerijuhile, tuli tagasi ja ütles: "Vabalt!" Teised lapsed pidid vahepeal koos hüüdma: "Kõik, mis kästi, teeme hästi!" Seda hõikasid nad mitu korda ja see oli naljakas. Reedik teadis edasi ka: "Kõik, mis kästi, teeme hästi, risti-rästi, nagu kästi," aga nii pikalt nad ei õppinud.
Siis küsis pioneerijuht Salme, kes hakkab lippuriks.
Kasvataja Piret ütles: "See, kes kõige sirgemini seisab." Kõik lapsed venisid äkki pikemaks, nagu oleks keegi neid tukast tirinud. Kasvataja Piret lükkas Madise ettepoole ja ütles: "See poiss oli kogu aeg sirge. Lipukandjal ei sobi end lötakile lasta."


  • "Ma ei suuda end iial saksa tubades päriselt sisse seada," ütles preili Nibsmith, lennutas kingakobakad jalast ja toetas jalad vastu pere elutoa hunnitut portselanahju. "Neil puudub fookus. Kas saad aru, mida ma silmas pean? Focus, ladinakeelse sõna otseses tähenduses. Puudub kolle. Ma tunnen puudust lahtisest tulest. See elustab tuba nagu koer. Saksa ahjud on ilusad ja kindlasti on nad praktilised. See tuba on soojem kui siis, kui siin oleks kamin, aga kust otsida toa keskpunkti? Kus seista, kui on vaja arvamust avaldada? Kus tagumikku soojendada?"
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 313-314


LuuleRedigeeri

Kuldpaistes elustuge, kauged salud!
Ja sütti ookean! Et minu sõber
võiks seista, rõõmust tumm, seal, kus ma seisnud,
meel triivimas, ja silmitseda laia
maastikku, kuni kogu vaatest kaob
kõik kehalik ja sinna tekib värve,
mis Kõigeväelist Vaimu rüütavad,
kui ta end hingedele näitab.


Nii kui valguse allikas
Seisab austud laulja
Oma vendade keske'ella.
Kärgatab pikne —
Ja metsad on vait:
Laulja on tõstamas
Oma häält, valamas
Hingesta laulukastet.
Ja tema ümber,
Vait kui merekaljud,
Rahvad on kuulamas.


Ta teab, et kord ta põrmust kasvab nõges maas,
muust ilmast äraminekuni teadlik
ja ilmast ilma muutumatu mees
sääl kaetud päi ta seisab jalad vees
mu isand Õpetaja süngevõitu aadlik

  • Juhan Viiding, rmt: Jüri Üdi, "Käekäik". Tallinn: Perioodika, 1973, lk 55


Seisab segavereline
siit rootslane, sealt mustlane,
veidi sugulas-soomet ja ingerit, taani ja poola sinist,
alamsaksa aadellikkust, viimastes aastaringides venet
sekka kolgaste lombakaid põlvkondi, verepilastust, pealegi
sõdades, katkudes hooti peaaegu viimseni mulda jooksnud, ainult
keel veel veritseb, ainult keel veel
enam-vähem terve ja vana, ainult keel veel käib, mees
seisab, mees seisab, seisab segavereline,
metsastajate ja meresõitjate
küsitav, vägagi küsitav järglane

  • Paul-Eerik Rummo, "Miks ma välismaale ei põgene" 3, [1970-1971], Vikerkaar 6/1987


Andris Šķēle taga Püha Peetruse värava ees
seisab terve trobikond igasugu rahvast,
sest Peetrus ei suuda juba aastaid otsustada,
kas lasta Šķēle taevasse või siiski mitte