Silvia Rannamaa

eesti kirjanik

Silvia Rannamaa (kuni 1940 Sylvia Hypponen; 3. märts 1918 Tallinn – 19. aprill 2007 Tallinn) oli eesti kirjanik, kes sai tuntuks noortejutustustega "Kadri" (1959) ja "Kasuema" (1963).


ProosaRedigeeri

"Kui lapsed mõtlema hakkavad"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Silvia Rannamaa, "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971.


  • "Laps, kuhu sa lähed?"
Küllap sellele küsimusele võiks ju vastatagi, ainult et siis peaks seisma jääma ja järele mõtlema. Aga selleks pole praegu aega. Sugugi mitte. Väike jalg on oma esimesel iseseisval teekonnal suurde maailma. See on ikka hirmus tõsine asi. Just praegu on käsil trepp, lai ja lõputu. Trepp, mille iga aste on probleem. Kui tahad ühelt teisele jõuda, pead kogu kehaga kaasa tüürima ja jalg tuleb nii kõrgele tõsta, et põlv peaaegu vastu ninaotsa puutub.
Aga siis veel tulevad igasugused täiesti võõrad tädid ligi ja muudkui hakkavad pärima:
"Kuhu sa minna tahad?"
Niisuguse küsimuse võib lihtsalt tähele panemata jätta.
"Kuule, väike, kas sa oled tõesti päris üksinda tänaval?"
Sellest asjast peaks nii suur tädi küll juba isegi aru saama. Ja väike maailmarändur alustab nohisedes uue astmega. (lk 5)
  • "Kus su ema siis on?"
Nojaa, kui lugu juba niikaugele läheb, et sulle keset linna päise päeva ajal käed külge pannakse, siis tuleb vist küll korraks seisma jääda ja need asjad ära klaarida.
"Ema on kodus."
"Ja kus su kodu on?"
"Kodus."
"Kas kodu on sealpool?»
"Jah."
"Mitte sealpool?"
"Jah."
"Kuidas siis nii? Aga võib-olla on hoopis seal?"
"Jah."
"No kuule, lapsukene, su kodu ei saa ometi igas ilmakaares olla. Näita ise käega, kuspool su kodu on?"
"Kaugele, kaugele, kaugele ..." Ei tea, kas tädi ka kuuleb, kuidas see laulab? (lk 6)
  • "Aga nüüd ütle, kas sa tead, mis su nimi on?"
"Mimi."
"On su nimi Mimi?"
"Ei-i!"
"Aga kuidas sind siis hüütakse?"
"Tikul."
"Tikul? Kummaline, nimi. Väga kummaline. On see su pärisnimi?"
"Kumma-line... kumma-line..." Oota, tädi, natukene! Pea kinni, ka see sõna hakkab lapse käes kohe laulma: Kumma-line!
Kuid tädil pole sugugi aega, tal on vaja nii palju asju teada saada:
"Kas sul teine nimi ka on?"
Miks siis ei ole. Lapsel on veel mitu-mitu teist nime.
Kulla-kallis, Kukulind, Silmatera, Musirott, Hea-laps-memme-tütar, Tubli-tüdruk-taadi-oma, Jonnijulk-kiusupulk-vahetatud-võõraslaps! Siis on veel kaks nime lasteaia ja arstitädi jaoks.
Aga Tikuliks hüüab teda poiss õuelt. Tikul on poisi keeles tüdruk. Loomulikult ei saa seda kõike siin igasugu võõraste tädidega arutama hakata. Lapsel pole ju ka aega. Üldsegi mitte. On ometi kord ette võetud see teekond. (lk 6)
  • Aga üldse pole see õige. . . Mitte tuvisid vaatama, vaid võhivõõra onu juurde suures igavas majas tuleb väikesel tüdrukul minna. Õigus küll, et onul on ilus punase randiga müts, aga... oh jaa, nüüd siis tulevad jälle need tüütud küsimused.
On kohe näha, et pole õigust suures maailmas.
Võib-olla teisel pool treppe oleks olnud, aga sinna ju ei lastud. Isegi tuvidest toodi niisama mööda. Ja siis tuleb veel uskuda ka, mis nad räägivad! Aga seda, et ema tuleb lapsele kohe järele, seda teadis laps isegi. Ema ju nii ütleski. Ütles, et ta tuleb kohe, ainult ärgu laps kaugele mingu.
Ja laps ei saanudki teada, kui kaugel on kaugele.
  • "Kaugele...", lk 5-7


  • Emadel on juba niigi nõrkus unustada ennast eluks ajaks hällilaulu laulma ja nad ei taha, kui haudumisajajärk möödub, rääkimata neist, kelle pojal viga küljes. (lk 8)
  • Ema kujutlusse vilksab nende ennemineviku õnnelik pilt.
Nemad suure Andresega istuvad raamatute taga. Väike Andres on ehitanud keset põrandat toolidest kindluse ja mängib revolutsiooni. Punane lipp on tingimata vaja viia torni tippu. Poiss ukerdab toole pidi, väike siidlipuke hammaste vahel. Ta on juba peaaegu eesmärgil, aga siis langeb kindlus koos torniga kokku ja väike revolutsionäär lamab tasakesi tihkudes rusude keskel. Suur Andres jõuab jaole ja noomib poissi:
"Kes siis tohib nii viletsaid maju ehitada, mis meest välja ei kannata ja kokku varisevad."
Mehiselt pisaratega võideldes õiendab poiss:
"See polnud üldse harilik maja. See oli hoopis loss, ja orjad vaevlesid keldris."
"Ahaa," taipab isa, "tähendab — pidigi varisema. Noh, siis on ju kõik korras."
"Ei ole," vaidleb poiss edasi. "Enne oleks pidanud lipu panema, ja orjad oli vaja päästa."
"Jälle halvasti," muutub isa tõsiseks. "Kui oled revolutsionäär ja orjade vabastaja, siis juba ei kõlba kukkuda."
Valu on ununenud. Ühel nõul koristavad Andresed langenud lossi jäänuseid. Noor ema aga tajub hetke puhast kõla. Ta tunneb, et naisele polegi suuremat õnnevõimalust kui hea isa tõttu kahekordne rõõm lapsest. (lk 9-10)
  • Neil päevil tõusis ema ahastus selle määrani, kus inimese moraalses kasvus tekivad suured nihked — ühtede omaduste kängumine ja teiste tavatu õitselepuhkemine.
Kohusetunne õpetas teda võitlema tummalt, kuid mitte pimesi. Tal tuli võidelda oma isikliku hädaga keset üldist häda, sõja lämmatavas haardes. Täisväärtuslikud toiduained oli sõda käeulatusest ära pühkinud. Rääkimata sellest, et neid piisavalt ei jätkunud haigele lapsele, tuli nendega pahatihti tasuda arstide visiite ja halastajaõe halastust. (lk 10)
  • Nälg on ka tugevate vaenlane. (lk 11)
  • Sõja lõppemine ei toonud emale tagasi kord juba jumalaga jäetud noorust. Suure Andrese kohta sai ta ametliku paberi kahe olulise sõnaga, kus esimese paratamatu julmus kustutas olematuks teise suuruse: "... langes kangelasena". (lk 11)
  • Mida teab terve noor haigerežiimist, mis oma vastutusega lasub ema elu kõikidel hetkedel. Kus aastate viisi kõik tunnid on jaotatud, kus isegi suhe päikese ja õhuga on aja jooksul saanud k o h u s t u s e k s. (lk 12)
  • Sõna "armastus" kohtas ema väga harva nende lugematute aktikaante vahel, mis tema kätest on läbi käinud, kuid ometi on see olnud ilmne nii paljudes juhtumites, isegi siis, kui see on olnud hukutajaks, või just nimelt siis. Tuleb nii välja, et ka tema aruka poisi süda võib kord arutult eksida. (lk 13)
  • "Jah, muidugi," nõustub poeg. "Ilu on siiski peaaegu alati kõige tähtsam. Seda peab kaitsma igal juhul," ja nagu selleks, et emale rõhutada oma mõtte teist, olulisemat suunda, lisab ta viimased sõnad väikese pausi järel, kerge iroonilise naeratusega — "looduses muidugi." (lk 13)
  • Ilusaid olendeid ei panda kahjuks kaitse alla nagu loodust. Vastupidi, neid rünnatakse lakkamatult imetlevate pilkude kahjutulega, kuni nende mõnigi ilus omadus tuhastub ja nad mingi ebardliku tasakaaluseaduse tõttu kaotavad palju tõelisest näilise arvel. (lk 14)
  • Kas ma su nii nõrgukeseks olen kasvatanud, mõtleb ema kibedusega. Olen sinult alati nõudnud ise-hakkamasaamist just sellepärast, et sa võimalikult üle oleksid oma defektist, et sa seestpoolt võimalikult vähem küüru vajuksid, et sa võiksid ennast pidada selleks, kes sa tegelikult oled — harilik inimene, hinnaalanduseta. Aga sina vaatad teist inimeselast nagu ussike õit. Aed on õisi täis, mu poeg. (lk 14)
  • Tütarlaps aknanurgas pöörab lehte, pilku üles tõstmata. Noh, üks eriliselt ülbe eksemplar, mõtleb ema teda jälgides. Pole üldse võimalik nii väikeses ruumis mitte tunda ümberolijate pilke. Ja kas siis mõni tõeliselt meeldiv noor inimene seab ennast nii väljakutsuvalt, peaaegu seljaga vastu teisi inimesi!
Kõrk! Lihtsalt kõrk, teeb ema pahase otsuse. Kuna ta oli enne meid kohal, siis märkas ta loomulikult esimesest pilgust, kuidas lood poisiga on, ega vaevu nüüd enam kuidagi teiseks pilguks. Kõrk ja julm, täiendab ta oma mõtet üsna põhjendamatult.
Milleks sellisele küll nii palju ilu! Ema kehitab ennast. Tabab aga otsekohe oma pahameele mõttetuse ja annab järele. Aus olles — ta isegi annaks palju, et saada just sellise neiu laste vanaemaks! (lk 15)
  • Lõbusa kolinaga varisevad ema lühiajalised teooriad kokku. Ja noorusliku trotsi ning rõõmsa ettenägelikkusega mõtleb ta: aga lapselapsed saan siiski ilusad terved, ning lisab samas vanadusele omase ettevaatlikkusega — kui sõda ennast jälle vahele ei sega. (lk 18)
    • "Ühes kupees", lk 8-18


  • Tühiasjad? — jah! Aga kummatigi tundsin ennast nende tiheda kokkusattumise tõttu kiirele hommikutunnile nagu mistahes kõrgemaastmelise hingelise trauma puhul. Võrdlema hakates mitte sugugi teistmoodi kui näiteks sel mälestusväärsel päeval kaks aastat tagasi, kui meile tuli kosja tundmatu blond kaunitar, paludes minult mu mehe vabadust ja nime, kuna tolle süda pidavat nagunii pikemat aega temale kuuluma (kuigi selle kingitava organi looduslik valdaja ise paar tundi hiljem seda jumalakeeli eitas). See tähendab, nii siis kui nüüd tundsin ennast põlglikuna, tigedana ja isiklikult solvatuna! (lk 23)
  • Valusad kohad ei anna vaikida. Ükskõik kui kaugelt või kaudselt, kuid sõnade teravik pöördub lõpuks alati otsaga sinna, kus istub pahameele pärispõhjus. (lk 24)
  • Kuigi memm on vaikiv ja isegi alandlik, paneb ta vastu oma imelikul passiivsel viisil ja sellise jõuga, mis mind iga kord uuesti rabab. Ma ei suuda leppida mõttega, et tal on õigus elada nii, kuidas talle meeldib, ja et ta seda õigust isegi kasutab, vaid ma apelleerin mingi vihase enesestmõistetavusega emaarmastuse ohvrite lõpmatusele. (lk 24)
  • Kuigi memme sõnades polnud midagi rahustavat — ta ei rääkinud üldse peaasjast — , rahustas ta jutt mind ometi. See on alati nii olnud. Juba kauges lapsepõlves sisendas see hääl rohkem oma madala pehme kõlaga kui sõnade sisuga. Pisarad lakkasid. Võtsin ta käe ja surusin oma põse selle vastu. Tegelikult ei tahtnud ma midagi muud kui olla jälle laps, kes võib ja saab vähemasti osagi oma kohustuste ja vastutuse koormast lükata endast tugevama inimese õlgadele.
Tundsin ennast äkki sellena, kes ma olen — väsinud, juba kõvasti kulunud, keskeas naisena, ja samal ajal lapselikku vajadust seda mitte tunda. (lk 25)
  • Kui ma ooteruumi jõudsin, leidsin selle sõna tõsises mõttes täiskiilutuna ja mul tuli seista. Ajaviiteks arendasin kriitikat, mida — kui arvesse võtta, et on olemas alt- ja ülalttulev — võiks nimetada kõrvaltkriitikaks. Ei meeldinud mulle see seismine, ei teiste haigete tusased ja tuimad näod, ei hoopiski mitte seinte inetu potisinine värv. Ma ei tea, kas roheline või roosa oleks parem, kuid see sinine tundus lubamatult sünge ja meeleolu häiriv. (lk 26)
  • Isegi arsti nimega oli mul tegu. Lemmesoo? — muidugi on see omal ajal eestistatud. Kuidas on arukas inimene võinud endale võtta nii maitsetu nime? Tõenäoliselt pretendeerib selle nime kandja koos oma kutsega mingile üldisele inimsoo heategevusele. Olin juba niikaugel, et hakkasin kahtlema sellise nimereklaamiga arsti meditsiinilistes võimetes. (lk 26)
  • Mured, mured, mured! Et neist ajutisekski vabaneda, lõin lahti kaasavõetud raamatu. Balzac pole tõesti midagi murelikele ega pahuraile. Liiga palju on temas seda, mis mindki mürgitab — üleolekut ja põlgust. Kibe on sealjuures see, et tema geenius seda kõige üle naermist täielikult õigustab, minu küündimatus aga ainult naeruvääristab ning sellisena mind ennast koormab. Mis tema, juures aga mu kukla eriti kangeks ajab, on tema vaimukad teravused kõige provintsliku arvel.
Kuusteist aastat tagasi sattusin oma armastusabielu tõttu provintsi ja tänu sellele siirdistutamisele tunnen ennast nüüd provintsis elades pealinlasena, pealinnas külas käies — provintslasena.
Kuigi ma teen nii endale kui teistele igal võimalikul juhul selgeks, et pole olemas mingit territoriaalset mentaliteeti ega elulaadi, sest oma lapsepõlves ja nooruses nägin neidsamu väikesi inimesi oma igapäevaste väiklustega nagu hiljem provintsiski, ja et inimeste õnnepüüdlused on ühed nii seal kui teal, tunnen ma ka ise vahet. Võib-olla on see ainult selles, et riidemoed, lööklaulud ja -laused jõuavad meile provintsi mõni aeg hiljem. Kuid seal see vist ongi. Mitte selles, et mood, ja üldse kõik uus ükskõik mis alal, jõuab provintsi hiljem — ka see ajaline vahemaa väheneb tehnikaajastu iga uue leiutisega — , vaid selles, et ta kunagi provintsis ei sünni. Sünnivad küll vahetevahel suured inimesed oma suurte mõtetega, aga enne kui nad nendega maha saavad, ruttavad nad suurlinna ämmaemandate juurde ja provints oodaku ikkagi selle omamoodi assimileerumisprotsessi tulemusi vaikse kannatlikkusega.
Oma vaikses kannatlikkuses püüame teha ükskõikset nägu hapude viinamarjade suhtes. Me isegi põlastame ja klatšime. Meie lõbu on põlastada ja klatšida, teiste lõbu ennast põlastada ja klatšida lasta, kuid imelikul kombel tahaksid esimesed meelsasti oma lõbu viimastega vahetada, mitte kunagi vastupidi. (lk 26-27)
  • [A]rmusin põhjalikkusega, mida peaaegu iialgi ei õigusta objekt ise, vaid mida kutsub esile üksikute loomuste kirglik pillamisvajadus, mis ei esita omalt poolt ühtegi tingimust ning sellisena oimerdab nagu pehme roheline ussike elu laiale maanteele tugevate tallata.
Sealjuures pole ma õppinud ei kaitsevärvi kasutama ega koorikut kasvatama ja mu ainuke võitlusdeviis on: kui, teised võitleksid ka minu eest ja jagaksid oma võidu magusaid vilju minuga! Kui nad seda teha ei taha, muutun kibedaks iseenda saamatusest ja abitusest. Heatahtlikud nimetavad niisugust olevust eluvõõraks unistajaks. (lk 27-28)
  • Mul tuli seekord andeks anda ja leppida oma mehe tõotusega, et see on esimene arusaamatus ning jääb viimaseks. Ta kiidab alati mu erakordset võimet andestada ja isegi unustada. Millegipärast pole see võime mind õnnelikuks teinud ja mulle viirastub, nagu puuduks mul midagi olulist, midagi, mis eraldab selgroolisi selgrootutest. (lk 28)
  • Mind ei kasvatatud minu päritolule ega ümbrusele vastavalt. Olin oma läbini tervete ja tublide vanemate kahjuks ainus ning sageli haige laps. Mu vanemad püüdsid teha kõik, et ma midagi ei kuuleks, näeks ega omandaks oma ümbrusest, ja nad pingutasid ennast väga, et mul oleks võimalik — edasijõudmise pühal eesmärgil — unustada ning maha salata oma päritolu. See tähendab, neid endid ja nende elu! (lk 28)
  • Lapsena oli mulle suurem jagu ahvatlevaid asju keelatud ja ebameeldivaid peale sunnitud. Sel ajal kui teised minuealised majalapsed kitsal koduõuel või otsekohe elamusohtral tänaval mängisid igasuguste keeldude ning käskude unustuseni, pidin mina tikkima mingisuguseid totraid, tarbetuid linakesi, linikuid, katteid ja kaitselindikesi või harjutama igavesti viletsal, alati häälest ära oleval klaveril.
Säärane kasvatuskorsett andis ennast suhteliselt vähe tunda noore nõtke olendi juures, küll aga tunnen ma selle moonutuse jälgi nüüd, ja on täiesti ime, et minust pole kõigele lisaks saanud veel täielik tikandite ning muusika põlgur. (lk 28-29)
  • Inimlik omandusmeel ja mina-maania on arenenud nii kaugele, et meie kõige juhuslikum tuttav, kui ta oma isikliku väärikuse või teenetega võib pisutki kas või kõige kaudsemat helki heita meie enda isikule, muutub otsekohe "minu omaks", uhkustusesemeks ja isegi hetke meeleolu eest vastutavaks. (lk 30)
  • Peremehe Järta, suur varaküpsenud tüdruk, üks väheseid, kellega mul oli lubatud läbi käia, kutsus mind ühel õhtul koridorinurka ja sosistas: "Tead, Kuradi-Nete on preili," Minu juhm vaikimine sundis teda edasi seletama: "Noh, kas sa ei saa aru. Preilidel ei tohi lapsi olla." Oskasin ainult küsida: "Kust sa seda tead?" Tema vastus "Majaraamatust nägin" jättis mulle kauaks ajaks kujutluse, et majaraamatusse on kirja pandud kõik, mida inimene tohib või ei tohi. (lk 31)
  • Tigedust jätkus igal naisel ümbruskonnas priipärast, ilu aga juba mitte. Ja meie, lapsed, seisime oma ahnete silmade-kõrvadega seal juures ning lasksime oma vastuvõtlikku lapsemeelde sadestuda kõiki elu juhuslikke poripritsmeid, mida nii ohtrasti kleepub täiskasvanute sõnades, mõnikord ka parimatel nende seas. (lk 32)
  • Tähelepanuvääriv on seejuures veel, et nii kuidas nais­tele ei meeldinud ema, neile enamikus meeldis poeg ja teda toodi tihti teistele jõnglastele eeskujuks, kes teda selle eest sugugi paitama ei tikkunud. Ja poleks ta ise niisama osav olnud kaklustes, kui ta oli tubli oma ema igasugustes töödes aitama, oleks ta ehk pidanud tooma mõnegi kannatuseohvri naiste tühise kiituse vähetänuväärsele altarile. (lk 32-33)
  • Kuid tüdruk, kes saavutab täisealisuse alammäära tunduvalt varem kui poiss, on sellele nii uhke ja suhtub omaealistesse poistesse sellise üleolekuga, millest tal mõistliku kasutamise juures jätkuks eluks ajaks ning mis aitaks tal reguleerida mõnegi puudujäägi igavesti ebavõrdses sõjas meeste ja naiste vahel, enamasti viimaste kahjuks. Igatahes nelja-viieteistaastaste tüdrukute ja poiste kohta seda ütelda ei saa. Ses eas teeb tüdrukute sisemine põlgus tihti tasa nende välise saamatuse. (lk 33)
  • Harjusin aja jooksul teda nägema nagu mistahes muud oma muutumatus naabruses: maju, aedu, poste ja — vastutulevaid inimesi. Mõnikord viirastus mulle selle aastatega väga tõsiseks muutunud poisi silmades midagi Kuradi-Nete sädemetest. Kuid minu jaoks tollal mitte kõne alla tulev lihtne, tulevikuta tööpoiss, oma nii tuhandeksi tuntud ja ebaromantilise naabrusega, oleks võinud üleni särada nagu jõulupuu, mina poleks seda nagunii tähele pannud. (lk 34)
  • Sel ajal oli minu jaoks maailmas igal sammul midagi uut, midagi huvitavat, midagi erakordset ja kaugused alles sinasid oma puutumatus ahvatluses.
Siis tuli aeg mu elus, kus need sinavad kaugused puhkesid roosatama tõusva armastuse valguses, ning see aeg sattus ühiskondliku tormiaja kõikevallutavasse keerisesse.
Kinnised uksed ja aknad prahvatasid valla. Hiiglatõmbetuules külmetasid lugematud potililled ja triiphoonetaimed. Jäi nende endi asjaks kohaneda või mitte. Uue meeletus ja paratamatus voolus hingeldasid isegi tugevad ja kokkupõrgete sageduses aegusid mõnedki mõisted üle öö. Suures seaduspärasuses muutus aga inimeste elu tihti juhuslikuks ja kaotati üksteist silmist. (lk 34)
  • [Dr. Olaf Lemmesoo:] "Mina, näete, pole poeet. Aga noorusest rääkimiseks peaks alati poeet olema. Ei oska minusugune nii, nagu peaks." (lk 35)
  • [Dr. Olaf Lemmesoo:] "Jah, kui imelik see on, mida kõik üks noor inimene on valmis teise heaks tegema, isegi siis, kui sel teisel sellest aimugi pole." (lk 36)
  • Kuulan teda ja püüan algul kombekalt endas summutada neid arglikke rõõmutulukesi, mis minus üksteise järel süttivad, kuuldes võõra mehe jutustust tema elu haaravast, kirglikust unenäost, mille lätteks olen olnud õieti mina ise. Ma suudan veel kuidagi vastu panna selle unenäo enda hullutavale veetlusele, kuid ma ei oska ega suuda pidurdada enda avastamise meelitavat rõõmu mehe — suurepärase, tugeva inimese — südames. Südames, milles noorusarmastuse jäljed pole mitte kergelt lenduvas kriidikirjas, vaid valusa, armutu sulega sisse graveeritud. (lk 37)
  • Kuidas mitte tunda unustatud nooruse võlu, kui see, kelle meelest ma olin kunagi kõikidest kaunim ja ihaldusväärsem, oma ümbrusest alati puhtam ja parem tütarlaps, mulle seda veel kakskümmend aastat hiljem söandab ütelda! Kuigi ma ise näen ennast selles kauguses ja sellises perspektiivis pimeda ning juhmi plikaeputisena, kes oleks siiski palju rohkem elu vitsa väärinud.
Mina, kes ma teda ega ta armastust ei osanud näha siis, kui see mulle päev päeva kõrval vastu tuli, mind eemalt truu varjuna jälgis, näen seda nüüd nii liigutava selgusega tema mälestuste avaral ekraanil. (lk 37)
  • See tagurpidisõudmine mälestuste rahutule merele, mis oli alanud peaaegu kerges seltskondliku vestluse toonis, on nendesamade mälestuste sugereeriva toime tõttu nii elavnenud, et vähehaaval on sellest kadunud konventsionaalne distants ja järele on jäänud ainult siiras pihtimus. (lk 38)
  • Ma pole iialgi osanud õieti koketeerida ja olen isegi pisut põlastanud selle võime omajaid nagu kunagi andetud andekaid. Sel hetkel ma siiski, ei tea kas naiselikust uhkusest või nõrkusest, sooviksin osata allutada oma ilme teadlikule mängule, et raasukenegi varjata seda rõõmupuhangut, mis võiks liiga selgesti reeta heale inimesetundjale-arstile mu põuda, mu naiseõnne kuhtumist. (lk 38)
  • Ma ei tea, kaua me niimoodi vaikides kõneleme. Tunnen ainult, kuidas nende hetkede jooksul noorus on tulnud ja tagantjärele oma tulised jäljed minusse põletanud. (lk 39)
  • Nagu läbi kahekordse uneseina kuulen vana, paljukuuldud jutustust salaküti moraalist:
"... juba siis, kui sina Marjat kandsid. Ise nägin, kuidas ta..."
Ma ei taha üksikasju! Üksikasjad on jälgid. Lasen need harjumuspäraselt oma kõrvust mööda. (lk 40)
  • Mitte passiivne vaatlejatarkus ei anna meile kurjal päeval hea päeva õnne, vaid tõeliselt tugevate võitlus inimõnne puhtuse eest, tema ideaalide kustumatu õiguse eest olla nõudlik teiste ja iseenese vastu! On ju neid, kes on selleks sündinud, ja teisi, kes selleks ajapikku kujunevad, kuid teadlikkude kohus on sünnitada ja luua ainult omataolisi, — uue päeva inimesi! (lk 41)
  • "...Mina arvan, Karin, et see on tal juba veres, ja nii kuidas ta sind omamoodi väga hoiab, nii võib-olla kannatab ta ise selle all ka. Isa oli tal veel palju hullem. Sealt talust läksid teenijatüdrukud alati nutuga..." Millal ükskord ometi suudame tõkestada seda igavest salajast mustusevoolu eelmistest põlvkondadest?!
Mulle meenuvad mu emarõõmu esimesed päevad ja mu tookord nii õnnelikuna näiv mees.
Kui ometi need elu naljad nii valusalt ei hammustaks! (lk 41)
  • "Pahema jala päev", lk 23-42


Naine hiilib esikusse.
Ta seisab vastu ust. Sirgelt, liikumatult.
Lukuaugus on sosin, pomin, lõõtsutamine.
See on tema nimi. Ikka ja uuesti tema nimi. Ta seisab sirgelt, pea kuklas. Kell ta pea kohal hakkab uuesti tärisema. Naine taganeb. Ta jääb peegli ette seisma. Tänavalaterna valgus langeb peeglile. Ukse taga valjeneb tema nimi.
Naine võtab peeglilaualt kammi ja hakkab oma juukseid kammima. Siis mängib ta nendega, keerab juuksesalgu ümber sõrme. Tõmbab.
Ta nimi lukuaugus paisub. Võõraks. Ummistab lukuaugu, valgub esikusse. Täidab selle.
Naise sõrmed kisuvad krampi. Juus annab järele.
Vaikus.
Kustuvad sammud. (lk 45)
  • "Nokturn", lk 43-46


  • Muidugi on kõik kuningatütred õnnelikud. Mis eest nad siis muidu kuningatütred on! Jah. sul on üsna õigus: kuningatütarde isad ei lähe kunagi kodust niikauaks ära, et nende emad peaksid neile järele minema. Õigus, jah, tädisid pole neil kah. Ma ei tea täpselt, miks, aga... ma mõtlen, neid pole lihtsalt vaja.
Just. Kuningatütred on ju muinasjutt, ja kui nad pole just praegu õnnelikud, siis nad saavad üsna varsti õnnelikuks ja milleks neile siis veel tädisid, kes peaksid muinasjutte rääkima — eks ole?
  • "Miks kuningatütrel pole tädi", lk 47-49


  • Tädi Elma tuleb sööma melanhoolse näoga. Mina annan ju alati solvumiseks põhjust. See rikutud tänapäeva noorus! Olen laste mängudeks liiga vana. Saan tuleval kuul seitseteist. (lk 51)
  • Ei tea, miks need vanad kohe peaaegu kõik sihukest tsirkust armastavad. Ise teavad küll, mis neil üksteisest vastastikku loota on, aga ikka teevad näo, et kohe kole suured tunded ja õilsameelsus ja jõle kirgedemöll. (lk 51)
  • Kokkuvõttes on minu mutt siiski ainukene täiskasvanud inimene, kellest lugu saab pidada. Kindla peale.
Juba see üksi teeb ta teistest inimestest pea jagu kõrgemaks, et ta vanamehe õigel ajal ära ajas või vähemasti vabalt minna laskis ega veeretanud süüd kellegi kaela. Ei hakanud märtrit mängima — "ühine majapidamine" pole aga tema juures kunagi mingit rolli mänginud. (lk 55)
  • Väike-vanaema mäletan ma ise väga vähe. Matustest on mul meeles ainult kellalöömine. See oli jube võimas ja talumatult ängistav. Tahan, et ka minu matustel kella lüüakse. Jessas, ka mind maetakse kunagi. Täitsa tobe!... (lk 55)
  • Aga inimesel ei tohi kunagi ainult üks laps olla. Minu mutist on see ju ka kohe näha. Muidugi, ta ei saanud sinna midagi parata, et vanamees ta nii noorelt üksi jättis. Aga kui naisel on ikka kogu aeg mees kõrval, siis peab ka lapsi olema, nii nagu teisel vanaemal. Tervelt kaheksa! Ega minagi ükskord vähemaga lepi. Põnnid on ikka jube vahvad. (lk 55)
  • Loomulikult ei saanud ma alguses kõigest aru. Kuid ma pole juba põnnist peale armastanud asjadest mitte aru saada. Küsisin meie maja kõige suuremalt tüdrukult järele. See tegi mulle asjad täiesti klaariks. Tal tuli see küll natuke liiga "loomulikult" välja, kuid ma pole iialgi pirtsakas olnud. Ja kui mõned mõisted maailmas olemas on, siis nad on, ja mul ei kuku kõrvad sellepärast veel sugugi pea küljest ära, kui ma asjadest nende õige nimega kuulen kõneldavat.
Pealegi huvitab mind see kõik. Olen nende küsimuste üle hiigla palju mõtelnud ja lugenud kah igasugust meditsiinilist kraami, niipalju kui olen kätte saanud ja pea jagab.
Olen nimelt otsustanud ükskord hakata midagi just selles liinis tudeerima. Väga proosaline ja puha ning vanade kuuldes ei tähenda praegu niisugusest asjast mitte iitsatadagi. Kujutlen, mis möll kooliski lahti läheks, kui ma kirjutaksin äkki teemal "Kelleks ma tahan saada", et olen surmkindlalt otsustanud hakata ämmaemandaks või günekoloogiks või midagi sinna kanti. Igatahes on minu meelest jube põnev aidata pisikesi põnne siia maailma tulla. Aga vist veel vahvam oleks, kui mõnele moorile saaks selle lõbu hoopiski ära keelata. Minu meelest aborditegemise vastu sõdida on äärmine totrus. Seda peaks ainult paljudel kordadel lihtsalt sundkorras tegema. (lk 56)
  • Jessas, kuidas Krista on suutnud seda kõike taluda! Ta polnud veel viisteist täiski, kui ta juba oli sunnitud ühele sellile, kes talle vanaeide selja taga käppi külge hakkas ajama, taldrikuga virutama. Krista naeris küll, kui ta mulle ütles: "Kahju taldrikust." Aga ma pole nii juhm, et mitte taibata, mida see talle tähendas. (lk 57)
  • Jah. ja kus Kristast hoitakse eemale! Oh, jessas, nad on ju nii pestud ja kammitud!
Ilged roomajad niisugused.
Üldiselt ma ei kannata, kui inimesed teevad ennast nii tohutu tähtsaks, aga ise on nagu rapitud kalad. Ilma peata ja seest õõnsad. Ja seljataga susimist ei kannata ma ka silmaotsaski. Olen meie tüdrukuid sellepärast koosoleku ees mitu korda liistule tõmmanud. Ega nad siis midagi mõistlikku vastu ka ütelda ei oska. Muudkui jahvatavad viimases hädas oma kommunistlikku moraali, aga ise ei taipa absoluutselt, millega seda süüakse. Vastikud pugejad!
Kui küsid mõne sihukese printsipiaalse puujumala käest, et mis asi see kommunistlik moraal sinu meelest siis õige on, teeb ta näo, nagu oleks teda hingepõhjani solvatud. Tegelikult ei oska sihuke kitsekene lihtsalt tuhkagi vastata.
Üldse aga saan ma poistega poole paremini läbi. Algusest peale. Peamiselt sellepärast, et nad nii hirmsasti ei latra ega iga asja peale ei ihiita. Ja siis ei seedi ma hästi ka jõuetuid. Niisuguseid pooltooreid klimpe nagu meie tüdrukud. Juba on neil kehalises vabandus, juba puuduvad koosolekultki "tervislikel põhjustel" ja harilikust mensisepäevast tehakse mõnikord sihuke number, et kutsu kiirabi kohale ja anna hapnikupatja. Ausõna. (lk 58)
  • Noh, Peeter ei ole näost üldse ilus. Hiiglama kõvasti neegri moodi. Nina, silmad ja suu. Üldse ikka täitsa neeger kohe. Aga minule just see meeldib. Jubedalt. Ma värviksin ta veel mustaks ka. (lk 59)
  • Kuigi mõnikord ma tahaksin päris heameelega teada, kuidas seda tehakse. Noh, romantikat või nii. Filmides kukub see mõnikord hiigla põnevalt välja. Aga nojah, need seal teevad enne, kui asi korda läheb, mitu proovi. Ja üldse olen ma ise tegelikult ikka jõle pupu. Kuigi koolis peetakse mind kõige kibedamaks tüdrukuks. Aga Peeter vist taipab, missugune ma tegelikult olen. Peeter ise pole mingi munajooja muidugi. Kuid teda võib usaldada. Kindla peale. (lk 59)
  • Poisiga kahekesi! Tobe! Niisugustel õhtutel pole tegelikult üldse mingit üksi- või kaksiolemisi. See on lihtsalt mingi tohutu olemine. Nagu... nagu oleks üks võimas ainsus selles muidu nii ärritavas mitmuses! Jessas, kui põnevalt see mul välja kukkus! Oi, pean selle meeles pidama. Kui ma järgmine kord Peetrile kirjutan, pistan sisse. Peetri kirjad kubisevad niisugustest asjadest. Jube marudalt tuli välja — üks võimas ainsus selles hullumeelses mitmuses. (lk 60)
  • Ja meie peaksime veel vanadest lugu pidama?!
Kui saaks kõik ometi kord endast välja oksendada. Nii et mitte ühtegi mõtteribakest sellest järele ei jääks. Nagu poleks olnudki. (lk 60)
  • Kedagi aidata tema füüsilises abituses on ometi miljon korda loomulikum ja mõistlikum kui kaitsta ennast igasuguste jõledate tüüpide eest, nagu... nagu näiteks isegi mu enda lihane onu tegelikult on. (lk 60)
    • "Kui lapsed mõtlema hakkavad", lk 50-61

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel