Kokkupõrge


ProosaRedigeeri

  • Sel ajal oli minu jaoks maailmas igal sammul midagi uut, midagi huvitavat, midagi erakordset ja kaugused alles sinasid oma puutumatus ahvatluses.
Siis tuli aeg mu elus, kus need sinavad kaugused puhkesid roosatama tõusva armastuse valguses, ning see aeg sattus ühiskondliku tormiaja kõikevallutavasse keerisesse.
Kinnised uksed ja aknad prahvatasid valla. Hiiglatõmbetuules külmetasid lugematud potililled ja triiphoonetaimed. Jäi nende endi asjaks kohaneda või mitte. Uue meeletus ja paratamatus voolus hingeldasid isegi tugevad ja kokkupõrgete sageduses aegusid mõnedki mõisted üle öö. Suures seaduspärasuses muutus aga inimeste elu tihti juhuslikuks ja kaotati üksteist silmist. (lk 34)
  • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


  • Naine vaatab uuesti ekraanile.
"Tõesti ei saa aru, mismoodi nad tantsupõrandal üksteisega kokku ei põrka," lausub ta.
"Seda küll."
"Kas sina saad sellest aru?" pärib ta.
Raputan pead.
"Ei saa. See on kummaline."
"Jah, kes sellest küll aru saab?" (lk 10)