Ussike
Proosa
muuda- [A]rmusin põhjalikkusega, mida peaaegu iialgi ei õigusta objekt ise, vaid mida kutsub esile üksikute loomuste kirglik pillamisvajadus, mis ei esita omalt poolt ühtegi tingimust ning sellisena oimerdab nagu pehme roheline ussike elu laiale maanteele tugevate tallata.
- Sealjuures pole ma õppinud ei kaitsevärvi kasutama ega koorikut kasvatama ja mu ainuke võitlusdeviis on: kui, teised võitleksid ka minu eest ja jagaksid oma võidu magusaid vilju minuga! Kui nad seda teha ei taha, muutun kibedaks iseenda saamatusest ja abitusest. Heatahtlikud nimetavad niisugust olevust eluvõõraks unistajaks. (lk 27-28)
- Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42