Seinakell

Luule

Ju seinakell taob korisedes kolmat kildu
öö mustast tunnipakust.
Et uni pagend viimsest ajurakust,
siis ajaviiteks püüan pildu
kui hiinlane žonglöör pussnuge
neid mälestusi võike,
kord päiksenaeruga mu tube
täitnuid,
läitnuid,
ent millest saanud jälestus vaid jube.

• August Alle, "Žonglöör", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 32

Proosa

• Ma ei mäleta, et ema oleks minuga enne seda, kui me päriselt kahekesi jäime, ühtki sõna rääkinud. Ka siis, kui onu meid jaama taha jättis, ulatas ema mulle sõnalausumata vanaema takuse põlle rüppe mähitud vana seinakella. Sama kell oli Rummusaare vanatare kambri seinal mõõtnud kõik mu eiutunnid ja tiksunud valjusti, kui vanaema suri. Nüüd tuli ta minuga kaasa. Teda polnud enam Rummusaarel vaja — nagu mindki. Vanatare jäi tühjaks ja onu kambri seinal oli tal noorem ja nägusam võistleja. (lk 18)
  • Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995