Seinakell

Luule

Ju seinakell taob korisedes kolmat kildu
öö mustast tunnipakust.
Et uni pagend viimsest ajurakust,
siis ajaviiteks püüan pildu
kui hiinlane žonglöör pussnuge
neid mälestusi võike,
kord päiksenaeruga mu tube
täitnuid,
läitnuid,
ent millest saanud jälestus vaid jube.

• August Alle, "Žonglöör", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 32

Proosa

• Ma ei mäleta, et ema oleks minuga enne seda, kui me päriselt kahekesi jäime, ühtki sõna rääkinud. Ka siis, kui onu meid jaama taha jättis, ulatas ema mulle sõnalausumata vanaema takuse põlle rüppe mähitud vana seinakella. Sama kell oli Rummusaare vanatare kambri seinal mõõtnud kõik mu eiutunnid ja tiksunud valjusti, kui vanaema suri. Nüüd tuli ta minuga kaasa. Teda polnud enam Rummusaarel vaja — nagu mindki. Vanatare jäi tühjaks ja onu kambri seinal oli tal noorem ja nägusam võistleja. (lk 18)
  • Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995

• Preili Beedle naeratas Vimesile ja kiirustas köögi suunas, jättes Vimesi tuppa, kus polnud vaadata eriti midagi peale raamaturiiulite, mida tuba oli täis, teiste üleliia täistopitud mööbliesemete, täissuuruses kontsertharfi ja öökullikujulise seinakella. Öökulli silmad kiikusid iga tiksatusega hüpnootiliselt ette-taha - oletatavasti niikaua, kuni inimene kas sooritab enesetapu või võtab lähedalasuva kamina kõrvalt roobi ja kolgib seda neetud asjandust, kuni selle vedrud katkevad. (lk 161-162)
  • Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012