Öökull on kaks suurt silma, mille küljes on kahune lind.

Öökull õpetab kasse hiiri püüdma. Lombardia koolkonna maal, u 1700.
Martin Johnson Heade, "Kaks öökulli loojangus" (u 1860)
Louisa Serena Rimer, "Öökull on ka lind" (1863)
William James Webbe, "Valge öökull" (u 1853-1882)
Julie de Graag, "Kaks öökulli" (1921)
Élisabeth Chabin (* 1944), "Öökull", s.d.

Piibel

muuda

Keset linna lebavad karjad,
kõiksugu metsloomade hulgad.
Niihästi puguhaned kui öökullid
ööbivad selle sambanuppudel.
Kuule, kuidas nad huikavad aknaaukudes!

Proosa

muuda
  • "Kui keegi ülepea millestki midagi teab, siis on see Öökull, või mu nimi pole Winnie Puhh," arutas meie Karu endamisi. Aga mu nimi muidugi on," lisas ta mõttes juurde. "Nii et asi on selge."
Öökull elas "Kastanis", uhkes vanaaegses häärberis, mis oli suursugusem kui ükski teine või vähemalt näis nii Winnie Puhhile, sest tolle ukse küljes oli koputi ja peale selle rippus seal veel ka kellanöör.
Koputi all seisis kiri, milles oli öeldud:
PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA.
Kellanööri all aga oli teine kiri, mis ütles:
PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.
Need sildid oli kirjutanud Christopher Robin - ainuke olevus Metsas, kes oskas kirjutada, sest nii tark kui Oökull ka oli, oskas ta hädavaevalt omaenda nime ÖKUL veerida ja kirjutada, niisuguste peente sõnade juures aga nagu "läkaköha" või "piparkook" võis ta end otse surnuks vaevata.
Winnie Puhh luges mõlemad sildid hästi hoolikalt läbi, algul vasakult paremale ja siis ka paremalt vasakule - et miski kogemata kahe silma vahele ei jääks. Siis koputas ta koputiga ja kindluse mõttes ka sikutas seda, tõmbas kellanööri ja lisaks veel koputas selle pihta ning hüüdis valju häälega:
"Öökull! Mul on vastust vaja! Siin räägib Karu." (lk 36-37)
  • "Öökull," alustas Jänes ilma pikemata, "sina ja mina oleme ainukesed, kellel on mõistust peas. Teistel pole seal muud kui paljas pahn. Nii et kui siin Metsas mõtlemist vaja läheb - ma ütlen mõtlemist -, siis tuleb ikka meil kahel seda teha."
"Jah," vastas Öökull. "Seda'nd küll." (lk 166)


  • Elu niriseb kui täistuisatud allikas, mehed on põgenenud soodesse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu hobune nurmel, kisab vaid öökull pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!
    • August Gailit, "Põhjaneitsi", samanimeline novellivalimik (1991), lk 200


  • Tuli Jussike öökulli juurde.
״Tere, öökull! Kas sa ütleksid mulle, kus asub Pühapäevamaa?”
Öökull, kes kogu päeva oli maganud, ärkas parajasti, sest oli juba õhtu.
”Pühapäevamaa on siit kaugel,” vastas ta, “aga mine julgesti edasi. varsti jõuad sa Esmaspäevamaale. Esmaspäev on töökas ja lahke, küllap ta sulle teed näitab.”



  • Preili Beedle naeratas Vimesile ja kiirustas köögi suunas, jättes Vimesi tuppa, kus polnud vaadata eriti midagi peale raamaturiiulite, mida tuba oli täis, teiste üleliia täistopitud mööbliesemete, täissuuruses kontsertharfi ja öökullikujulise seinakella. Öökulli silmad kiikusid iga tiksatusega hüpnootiliselt ette-taha - oletatavasti niikaua, kuni inimene kas sooritab enesetapu või võtab lähedalasuva kamina kõrvalt roobi ja kolgib seda neetud asjandust, kuni selle vedrud katkevad. (lk 161-162)


Draama

muuda
  • [Laura:] Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed — seal tuiskab nurga tagant üks auto wälja ja täie hiiliga minu poole nagu näljane hunt! — Röögatab — röögatab weel kord — aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halwatud — ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. — Korraga —
[Sander:] Korraga kistakse sind tagasi?
[Laura:] käed põlwede ümber. Ei, see oleks labane. — Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse ilusti jälle jalule.
[Sander:] Aa! — Ja see kangelane oli?
[Laura:] Üks suurispea-kull.
[Sander:] Mis sa ütled?
[Laura:] Ma waatasin talle näkku, kui ta mind kandis — öökull, wõta wõi jäta!
[Sander:] Huu, kui kahju!
[Laura:] Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad — nii ilmwõõrad ja siiski kõikemõistwad!

/---/

[Laura:] Kas te pahaks panete, — — et ma teid tema wastu — öökulliks nimetasin?
[Piibeleht:] Ei pane. Miä ei pane kedagi kulli pahaks.
[Laura:] Ma ei teinudki seda paha pärast, öökull on minu meelest huwitaw lind.
[Piibeleht:] Mina olen häämeelega huwitaw lind.


Luule

muuda

Kodu, ta armas katus, esimene lumi ja
esimene täht esimeses taevas esimeses südames
(mis oli minu oma).
...
Ja võibolla öökull vaatab minu tähte
ja arvab et järsku on söödav kui ainult
kätte saaks.
Ei teagi et see on esimene täht esimeses
taevas esimeses südames.

  • Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6


aga kui öökull huikab kui vile
proovige vastu huigata
tema ei aja end kohevile
ta kohevil on ega suigata

  • Juhan Viiding, "Neljaline lugu" kogust "Käekäik" (LR 33/1973), lk 40


[Öökull:] Uhuu! U-hu-hu-hu-huu! Uhuu! U-hu-hu-hu-huu! Uhuu!
[Siil:] Segane.

— Угу! У-гу-гу-гу-гу! Угу! У-гу-гу-гу-гу! Угу!
— Псих.


Vanasõnad

muuda
  • Noorel nugise, vanal varese (öökulli) silmad.
  • Öökull ja koi pelgavad päevavalgust.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929