Öökull

Öökull on kaks suurt silma, mille küljes on kahune lind.

Öökull õpetab kasse hiiri püüdma. Lombardia koolkonna maal, u 1700.


Keset linna lebavad karjad,
kõiksugu metsloomade hulgad.
Niihästi puguhaned kui öökullid
ööbivad selle sambanuppudel.
Kuule, kuidas nad huikavad aknaaukudes!


  • "Kui keegi ülepea millestki midagi teab, siis on see Öökull, või mu nimi pole Winnie Puhh," arutas meie Karu endamisi. Aga mu nimi muidugi on," lisas ta mõttes juurde. "Nii et asi on selge."
Öökull elas "Kastanis", uhkes vanaaegses häärberis, mis oli suursugusem kui ükski teine või vähemalt näis nii Winnie Puhhile, sest tolle ukse küljes oli koputi ja peale selle rippus seal veel ka kellanöör.
Koputi all seisis kiri, milles oli öeldud:
PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA.
Kellanööri all aga oli teine kiri, mis ütles:
PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.
Need sildid oli kirjutanud Christopher Robin - ainuke olevus Metsas, kes oskas kirjutada, sest nii tark kui Oökull ka oli, oskas ta hädavaevalt omaenda nime ÖKUL veerida ja kirjutada, niisuguste peente sõnade juures aga nagu "läkaköha" või "piparkook" võis ta end otse surnuks vaevata.
Winnie Puhh luges mõlemad sildid hästi hoolikalt läbi, algul vasakult paremale ja siis ka paremalt vasakule - et miski kogemata kahe silma vahele ei jääks. Siis koputas ta koputiga ja kindluse mõttes ka sikutas seda, tõmbas kellanööri ja lisaks veel koputas selle pihta ning hüüdis valju häälega:
"Öökull! Mul on vastust vaja! Siin räägib Karu." (lk 36-37)
  • "Öökull," alustas Jänes ilma pikemata, "sina ja mina oleme ainukesed, kellel on mõistust peas. Teistel pole seal muud kui paljas pahn. Nii et kui siin Metsas mõtlemist vaja läheb - ma ütlen mõtlemist -, siis tuleb ikka meil kahel seda teha."
"Jah," vastas Öökull. "Seda'nd küll." (lk 166)


  • Elu niriseb kui täistuisatud allikas, mehed on põgenenud soodesse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu hobune nurmel, kisab vaid öökull pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!


[Öökull:] Uhuu! U-hu-hu-hu-huu! Uhuu! U-hu-hu-hu-huu! Uhuu!
[Siil:] Segane.

— Угу! У-гу-гу-гу-гу! Угу! У-гу-гу-гу-гу! Угу!
— Псих.



VanasõnadRedigeeri

  • Noorel nugise, vanal varese (öökulli) silmad.
  • Öökull ja koi pelgavad päevavalgust.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929