Enesetapp

tahtlik iseenda surma põhjustamine

Enesetapp ehk suitsiid on surmajuhtum, mis on tahtlikult otseselt või kaudselt põhjustatud ohvri enese poolt. Suitsiidi põhjuseks on inimese soov lõpetada enda eksistents või soovimatus edasi elada.

Giovanni Canavesio. Juuda enesetapp. XV sajand

PiibelRedigeeri

  • Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi,
4 öeldes: "Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud." Nemad aga vastasid: "Mis see meie asi on? Vaata ise!"
5 Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles.

ProosaRedigeeri

  • Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalas, et ta ulatus seda kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas oli. "Eks olnd hea, et ta jätsin," mõtles Juss silmuse kohta, "nüüd on valmis, põle tarvis teha." Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna jumala asjade üle järele mõtlema.


— Nüüd ma tunnen su ära. Sina oled see, kes leerikoolis...
— Ei ole, ütleb Kaisu ägedalt. — Teie ei tunne mind.
— Sina oled see, kes tõukas...
— Ei ole, ütleb Kaisu ja läheb.
Ta astub väledal sammul surnuaialt minema, aga hauakaevaja hüüab järele:
— Sina oled see tüdruk, kes võitis kuulitõukes Vähäse Mannet, nii et Manne välja ei kannatanud ja ennast oksa tõmbas.
Kaisu läheb nii, et kivid kahele poole lendavad. (lk 18-19)
  • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998


  • [Peter Wimsey:] "Bunter, klaas härra Murblesile. Ma olen väga rõõmus, et te välja ilmusite. See kaheksakümne kuuenda aasta Cockburn maitseb alati paremini seltskonnas - see tähendab asjatundlikus seltskonnas. Ma tundsin kord üht meest, kes rikkus selle maitset Trichinopoli sigariga. Teist korda teda enam külla ei kutsutud. Kaheksa kuud hiljem sooritas ta enesetapu. Ma ei taha öelda, et see oli põhjuseks. Aga kõik märgid näitasid, et ta lõpetab halvasti."
"See on õudne," lausus härra Murbles tõsiselt. "Olen näinud mitmeid mehi, kes on saadetud võlla kuritegude eest, millele ma hoopis rohkem suudan kaasa tunda." (lk 14)


  • Samal ajal, kui medõde läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, käsi või tuul, et miski hoiaks teda siin maailmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb. (lk 8)
  • Jim: Ma olin enne ka mitu korda proovinud, aga mitte eriti tõsiselt. Mitu korda passisin, pea Lone gaasiahjus, kui ta töölt koju tuli. Roosikimp köögilauale, gaasikraan lahti. See oli eksperiment. Seekord oli nagu vabalangemine. Ma langesin ja jäingi langema. (lk 12)
  • Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani korteri uksest sisse astunud. "Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada." Ta on tulnud Stockholmi minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi unerohutablette nimega Imovane ja palunud minu õnnistust, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas.
"Sa teed nagunii oma tahtmist mööda, Jim," ütlen ruttu, "nagu alati." (lk 15)
  • Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki vestlusi üksindusest ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole enesetapja. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17)
  • See pidi olema öösel, kui ta Beckombergasse viidi. Ta leiti maantee äärest lumest teel lennuväljale ja pärast maoloputust Sabbatsbergis sõidutati ta sinna. Mõni tund enne seda oli ta võinud Norrtulli lähedal ühes hotellis toa ja neelanud pudeli konjakiga alla kõik oma unerohutabletid. Siis läks ta välja ja hakkas mööda maanteed lennuvälja poole astuma, et istuda lennukisse ja sõita ükskõik kuhu, Pariisi, Sankt Peterburgi, Moskvasse, ja olla sihtkohta jõudes juba surnud. Aga nii kaugele ta ei jõudnud. Ta uinus lumehanges mõnisada meetrit hotellist. (lk 23)
  • "Jimmie?"
"Jah?"
"Kas tookord ei oleks mitte miski sind siin maailmas kinni hoidnud?"
"Näiteks mis?"
"Ma ei tea, äkki mina..."
"Ole nüüd, Jackie," ütleb Jim naerdes, "see, mis inimesi õnnelikuks teeb, ei ole kunagi mind õnnelikuks teinud. Ja sina oled alati vaba olnud. Sul pole kunagi isa vaja olnud ja sa saad vabalt ilma meheta hakkama." (lk 23)


  • "Kui oleksin tõepoolest tahtnud endalt elu võtta, siis oleksin juba surnud. Tahtsin ainult puhata. Ma ei suutnud sellist elu enam jätkata: taluda tehast ja kõike muud, Line'i puudumist, lootuse puudumist. Tõusta kell viis hommikul, kõndida, joosta mööda tänavat, et bussi peale jõuda, sõita nelikümmend minutit, jõuda neljandasse külasse, tehaseseinte vahele. Kibekähku tõmmata selga hall kittel, suure kella all tõugeldes end kirja panna, joosta oma masina juurde, see sisse lülitada, puurida võimalikult kiiresti auk, puurida, puurida alati ühesugune auk ühesugusesse detaili, kümme tuhat korda päevas kui võimalik, sellest kiirusest sõltub meie palk, meie elu."
Arst vastab:
"Selline on tööliste elu. Olge õnnelik, et teil üldse tööd on. Väga paljud inimesed on töötud." (lk 9)
  • Paul ja Kati jõudsid tagasi järgmisel laupäeval. Verat polnud ja tema toa uks oli lukus. Korteris oli kummaline lõhn. Kati tegi aknad lahti ja läks lapsele sõime järele. Paul tuli minu juurde, läksime bistroosse, Jean oli seal. Arutasime asja omavahel, rääkisin Andrest. Paul oli tulivihane. Ta läks koju, ja et kummaline lõhn polnud kadunud, lõi ta Vera toa ukse sisse. Vera lagunev keha lebas voodil.
Lahkamine näitas, et ta oli end unerohuga ära mürgitanud.
Meie esimene surnu.
Järgmised ei lasknud end kaua oodata.
Robert lõikas endal vannitoas veenid läbi.
Albert poos ennast üles, jättes lauale meie keeles kirjutatud kirja: "Käige kuradile."
Magda kooris kartuleid ja porgandeid, istus siis põrandale, keeras gaasi lahti ja pani pea ahju.
Kui me neljandat korda bistroos matuste puhul korjandust tegime, ütles ettekandja mulle:
"Teie, välismaalased, korjate kogu aeg raha ja käite kogu aeg matustel."
Vastan talle:
"Eks igaüks lõbutseb, nagu oskab." (lk 32)


  • Marge tuli paljajalu trepist alla. Tom tõusis istukile. Neiul oli käes pruun nahkkarp.
"Leidsin Dickie sõrmused," ütles ta hingetult.
"Ah jaa. Ta andis need minu kätte hoiule." Tom tõusis püsti.
"Millal?"
"Vist Roomas." Tom taganes sammukese, jalg põrkas vastu kinga; ta võttis selle üles, et poleks näha, et ta närvitseb.
"Mis tal plaanis oli? Miks ta need sulle andis?"
Küllap otsis tüdruk niiti, et rinnahoidjat parandada, mõtles Tom. Pagan võtaks, miks ta sõrmuseid ometi kuhugi mujale polnud pistnud, näiteks kohvri voodri vahele? "Pole õrna aimugi," ütles Tom. "Ju tal tuli selline tuju. Sa ju tun­ned teda. Ta ütles, et kui midagi peaks juhtuma, tahab ta, et sõrmused jääksid mulle."
Marge oli hämmeldunud. "Kuhu ta läks?"
"Palermosse, Sitsiiliasse." Tom hoidis kinga mõlema käega, valmis kontsa relvana kasutama. Tal käis kähku läbi pea, kuidas ta lööb tüdruku kingaga uima­seks, lohistab ta uksest välja ning viskab kanalisse. Ta ütleb, et tüdruk oli vetikatel libastunud ja vette kukkunud. Et Marge oli hea ujuja, siis oli Tom arvanud, et ta suudab end vee peal hoida.
Marge põrnitses karpi. "Siis kavatses ta ju end ikkagi tappa."
"Jah... kui soovid, sõrmused... Need jätavad tõesti mulje, et ta tappis end." (lk 166)


  • Kõige esimene ja kõige tähtsam töö on part sulgedest puhtaks kitkuda. Kõige parem on teha seda oma kabinetis.
Et väljakitkutud suled teid ei eksitaks, tõugake aknad ja uksed pärani, et oleks tõmbetuul: kitkute sule välja, tuul haarab selle — ja sulg ei eksita teid... Ja part on puhas ning kabinet nagu sulekott.
Kitkutud pardiga lähete siis ema või naise või õe juurde, mis kellelgi juhtub olema:
"Nii, nüüd on puhas! Ema, pange supp keema!"
Kui siis naine või ema teile ahhetades ütleb:
"Mis part, see on ju kana!", lausute autoriteetse rõhuga:
"See on part! Nüüdsest peale on kõik pardid säärased. Jaroviseeritud!"
"Aga miks ta kael on läbi lõigatud?"
"Miks ja miks! Kõike tarvis veel teile seletada! Noh, lendas, lendas, nägi, et teda sihin, teist pääsu ei ole, võttis kätte ja... lõikas kõri läbi. Mis siin siis nii imelikku on?! Palun keema!" (lk 69)
  • Ostap Võšnja, "Kuidas metspardisuppi keeta ja süüa", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959


  • Laps heitis end järsult ettepoole ja lõi peaga vastu tuuleklaasi. Lõi üha uuesti ja uuesti, nagu ihkaks klaasist läbi paiskuda. Rebisin ta kraedpidi tagasi istmele. Me karjusime teineteise peale. Karjusime mõttetusi. Ta rebis end lahti ja haaras autoukse järele, see oli lukus, ta tahtis lukku lahti saada, tõmmates üles väikese julgestusnupu — nii äge oli ta iha surra! — ja sellal kui mina kisendasin ning teda kuuest rebisin, avas Bobby autoukse. Lapse jõud käis minu omast üle. Ta heitis end autost välja.
Auto libises küljetsi. Miski prantsatas vastu selle esiotsa. Olin nagu lõbusõidul: paiskusin kord üles, kord kõrvale. Roomates verd tilkuvana üle istme, mõtlesin, kui vaikseks kõik oli äkki jäänud: auto ise, paks õhk autos, katkematu signaal just mu pea juures... Mul on veel paar sekundit aega, enne kui ma välja rooman, end verest nõretavana jalule ajan ning tagasi vaatan, et näha, mis on saanud minu pojast. (lk 26)


  • Anthony sööstis nende poole ja haaras Pauline'il käest kinni. Too püüdis end lahti rebida. Tekkinud vaikuses tõstis Anthony noa, mille tera äkki dekoratiivselt läigatas, ning lõikas oma kõri läbi. Pauline kisendas. Tema sõber tõmbas ta kõrvale, kuid Anthony veri oli jõudnud juba Pauline'i peale pritsida. "Mis te teete? Mis... mis see tähendab?" karjus Pauline'i sõber. Anthony lõi tuikuma ning haaras raskelt kukkudes Pauline'i puusade, reite ümbert, ning Pauline'il ei jätkunud jõudu end lahti rebida; tema pilk püsis tardununa mehe pealael.
Mõne minuti pärast oli kõik läbi. (lk 65)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel