Friedrich Nietzsche

Friedrich Wilhelm Nietzsche (15. oktoober 1844 Röcken – 25. august 1900 Weimar) oli saksa filosoof. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad "Nõnda kõneles Zarathustra" ("Also sprach Zarathustra – Ein Buch für Alle und Keinen", 1883, 1885), "Antikristus" ("Der Antichrist", 1895) ja autobiograafia "Ecce homo" (1908).

Friedrich Nietzsche

Eesti keeles on "Der Antichrist" ilmunud 1919. aastal U.L.-i tõlkes pealkirjaga "Vastkristlane" ning 2002 ja 2007 Tiiu Mikenbergi tõlkes pealkirjaga "Antikristus". "Zarathustra" ilmus 1932. aastal Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus Johannes Palla tõlkes (toimetus ja järelsõna Johannes Semper), kordustrükid kirjastuse Olion väljaandel 1993 ja 2006. 1996. aastal ilmus Jaan Unduski tõlkes "Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse", 2009. aastal Anne Lille tõlkes "Tragöödia sünd" ("Die Geburt der Tragödie", 1872), 2015 Andres Luure tõlkes "Moraali genealoogiast" ("Zur Genealogie der Moral", 1887) ning 2017 Jaanus Sooväli tõlkes "Sealpool head ja kurja" ("Jenseits von Gut und Böse", 1886).

  • Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks! Ja meie oleme ta tapnud.
    • Gott ist tot! Gott bleibt tot! Und wir haben ihn getötet.
    • "Lõbus teadus" ("Die fröhliche Wissenschaft"), Aph. 125


Ütlusi ja vahemängeRedigeeri

4. peatükk teosest "Sealpool head ja kurja: tulevikufilosoofia eelmäng". Tõlkinud Jaanus Sooväli. Ilmamaa 2017

  • 65. Tunnetuse võlu oleks väike, kui teel tema poole ei tuleks ületada nii palju häbi.
  • 67. Armastus üheainsama vastu on barbaarsus: sest see sünnib kõikide teiste arvelt. Ka armastus jumala vastu.
  • 68. "Seda ma tegin" ütleb mu mälu. Seda ei võinud ma teha — ütleb mu uhkus ja jääb halastamatuks. Lõpuks — annab mälu järele.
  • 71. Tark astronoomina. — Niikaua kui sa tajud taevatähti millenagi "üle sinu", puudub sul veel tunnetaja pilk.
  • 72. Mitte kõrge tunde tugevus, vaid selle kestvus loob kõrgeid mehi.
  • 73. Kes saavutab oma ideaali, astub just seeläbi sellest üle.
  • 74. Geniaalne inimene on väljakannatamatu, kui tal ei ole veel vähemalt kahte omadust: tänulikkust ja puhtust.
  • 75. Inimese seksuaalsuse määr ja viis ulatub üles tema vaimu kõige viimsete tippudeni.
  • 79. Hing, kes teab end oleval armastatud, kuid ise ei armasta, reedab oma põhjapäraga: — tema alussete tõuseb pinnale.
  • 81. Merel on kohutav janusse surra. Kas peate siis oma tõe kohe nii üle soolama, et ta isegi enam — janu ei kustuta?
  • 85. Mehe ja naise juures on ühed-samad afektid erineva tempoga: seetõttu ei lakka mees ja naine üksteist vääriti mõistmast.
  • 98. Kui dresseeritakse oma südametunnistust, siis ta suudleb meid samal ajal, kui hammustab.
  • 102. Vastuarmastuse avastamine peaks armastajat armastatud olevuse osas tegelikult kainestama. "Kuis nii? kas tema оn piisavalt vähenõudlik, et armastada isegi sind? Või piisavalt rumal? Või — või —"
  • 104. Mitte nende inimarmastus, vaid nende inimarmastuse võimetus takistab tänaseid kristlasi meid — põletamast.
  • 146. Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu. Ja kui sa vaatad liiga kaua kuristikku, vaatab kuristik ka sinu sisse.
  • 153. Mida armastusest tehakse, see sünnib alati sealpool head ja kurja.
  • 156. Üksikisikute juures on nõdrameelsus midagi haruldast, — kuid gruppide, parteide, rahvaste, ajastute juures reegel.
  • 157. Mõte enesetapust on tugev trööstimisvahend: sellega võib hästi üle elada nii mõnegi kurja öö.

Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Õnnetud abielud ei teki mitte armastuse, vaid sõpruse puudumisest.
  • Mitte see, et sa mind petsid, vaid see, et ma ei saa sind rohkem usaldada, vapustas mind.
  • Taevas pole ühtegi huvitavat inimest.
  • Mõned sünnivad postuumselt.
  • Ilma muusikata, elu oleks viga.
  • Kõik, mida valitsus ütleb, on vale, ning kõik, mis tal on, on varastatud.
  • Sa suur täht, mis oleks su õnn, poleks sul neid, kellele särada?
  • Pole olemas fakte, on vaid tõlgendused.
  • Inimene on miski, mida peab ületama!
  • Ma kaotasin sinu ja leidsin enda.
  • Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.
  • Mõistuse jõudu võiks mõõta selle järgi, kui suures koguses tõtt suudab ta taluda, täpsemalt – mil määral mõistus on sunnitud tõde lahjendama, varjama, mahendama, summutama, moonutama.
  • Endast palju rääkida – seegi võib olla üks enese varjamise viise.
  • Kõik surnuksvaikitud tõed muutuvad mürgiseks.
  • Kõik instinktid, mis ei leia väljapääsu, pöörduvad sissepoole – seda nimetan ma inimese siseelu rikastamiseks, nii kasvab inimeses see, mida hiljem nimetatakse hingeks.
  • Kunst pole midagi muud kui ainult kunst. Kunst on meil selleks, et mitte tõe kätte surra.
  • Tähtis pole igavene elu, tähtis on igavene elujanu.
  • Instinkt on intelligentseim kõigist seni avastatud intelligentsi liikidest.
  • Kunst on inimese keha ürgsete vajaduste valamine kujundite keelde.
  • Keskpärasuse õnn ongi keskpärasus.
  • Suurte meeste eksimused on austamisväärsed, sest nad on viljakamad kui väikeste tõed.
  • Rõõm on sügavam kui vaevlemine.

Tema kohtaRedigeeri

  • Kui 1889. aasta jaanuaris Turinist ja Baselist saabus teade Nietzschet tabanud vaimuhäireist, kordasid vististi mitmed neist tema veel vähestest austajatest Euroopa eri paigus, kes hakkasid juba taipama selle inimese saatuse fataalset suurust, omaette Ophelia ahastavat hüüatust:
Mis ülev vaim on kokku varisenud! ("Hamlet", 3. vaatus, 1. stseen).
Ning edasi, seal, kus monoloogis hirmsa õnnetuse üle kaevatakse ja kõlab kurbus selle võimsa mõistuse pärast, mis on oma hulluses lõhestunud ja lõgiseb nagu mõranenud kirikukell (blasted by ecstasy), on sõnad, mis niivõrd täpselt iseloomustavad Nietzschet, et näib, nagu oleksid nad öeldud just tema kohta, – me peame eriti silmas seda lõiku, kus õnnetu Ophelia, püüdes väljendada kogu oma ääretut austust Hamleti vastu, nimetab teda "eeskujuks eeskujulike seas" (The observ'd of all observers), mis Schlegeli tõlkes kõlab: "Das Merkziel der Betrachter". Meie, soovides väljendada sama mõtet, ütleksime vististi: "ületamatult külgetõmbav"; ja tõesti, vaevalt leidub terves maailmakirjanduses ning õieti kogu inimvaimu arenemise pikas ajaloos nime, millel oleks suuremat külgetõmbejõudu kui Sils-Maria eraku nimel. Ning see tõmbejõud on lähedane võimule, mida meie üle omab Shakespeare'i looming, meid läbi sajandite paeluv kurva taani printsi kuju.



  • Pealegi oli mõni aasta enne seda, kui Andresen tsiteeritud read Semperi 70. sünnipäeva puhul avaldas, Saksa DVs ilmunud ideoloogiavõitluse kogumik "Friedrich Nietzsche" (1957) Mehringi ja Lukácsi tekstidega. Viimased kujutasid endast marksistliku Nietzsche-pildi kaanonit ja toimisid sotsialismileeris Nietzschet moonutava filtrina (Nietzsche kui "kapitalismi filosoof" ja "fašismi ideoloog"). Nietzsche ja XIX sajandi sotsialismi mitmekülgsete suhete kohta, milles mängisid rolli veel Kurt Eisneri, Gustav Landaueri jpt Nietzsche-tõlgendused, esitati läänes korrektiive hiljem. Alles aastaraamatu "Nietzsche-Studien" 13. köite (1984) materjali alusel on tuvastatav, et saksa tööliseliit luges 1890ndail suurema huviga Nietzschet kui Marxi ja Bebelit.
  • Küllalt paljud neist, kes XIX sajandi lõpul ja ka XX sajandi algul kujutlesid end marksistlike sotsialistidena, olid algelised nietzscheaanid. Juba Max Falckenfeldi raamatu "Marx ja Nietzsche" (1899) näitel, kus "vana Marx" kuulutati surnuks ja elavalt tervitati "uut Marxi", võib nietzscheismi pidada revisionismi avalduseks ja marksismi allikaks.
  • "Tragöödia sündi", mille dionysoslik ja apollonlik kui "vastasprintsiibid" pole – vastupidiselt Semperile – üldsegi "Nietzsche leiutatud", ei saa mõista üksnes kunstikontekstis, väljaspool noore Nietzsche samaaegset poliitika- ja riigiteooriat. Ühtlasi pole see teos "sündinud" üksnes Schopenhaueri ja Wagneri "tähe all", nagu väidab Semper, vaid samuti Jacob Burckhardti vaimsel osalusel (ning viimasele suunatud Nietzsche "Baseli paatose" mõjul). Nietzsche autorikujundi ja vaimse arengutee kirjelduses "hüplikkust" rõhutav Semper kaldub eitama Nietzsche loomingu sisemist ühtsust, see on allikate (ka Nietzsche teise autobiograafia ehk kirjavahetuse) eiramise märk – Semperi tekstiliik on "Nietzsche-publitsistika".
  • Õpetaja varjust välja tulles on Gadamer siiski öelnud, et ta ise ei olevat Nietzsche-uurija ega nii suur mõtleja nagu Heidegger, et ehitada üles "päris oma Nietzschet". Tegelikult on oma Nietzsche loonud mitmed, ta tähtsus kultuurile on selline, et igal ajastul peab teadmisega kujundama ja ümber kujundama oma suhtumise temasse. Inimese nivelleerimist vastustava "Zarathustra" ümbruses, "Koidupuna" aforismides, on ka Nietzsche ise võtnud sõna "barbaarsuse" vastu meie "tunnetustungi" nimel, märkides, et tunnetuse "tagasiminekut" ei tahaks me ükskõik mis hinna eest.

KirjandusRedigeeri

  • Friido Toomus, "Friedrich Nietzsche: üliinimese kuulutaja". Sari "Suurmeeste elulood", nr 30, Tartu: EKS, 1936
  • Joachim Köhler, "Friedrich Nietzsche ja Cosima Wagner: alistumise kool". Tõlkinud Toomas Huik. Tallinn: Eesti Raamat, 1997
  • Stefan Zweig, "Friedrich Nietzsche". Tõlkinud Airis Erme, Tallinn: Athena, 1998
  • Joachim Köhler, "Nietzsche viimne unenägu" (biograafiline romaan Nietzsche elu lõpuaastatest). Tõlkinud Tiina Aro. Tallinn: Eesti Raamat, 2001

VälislingidRedigeeri