Kirikukell

Kirikukell on kiriku otsas olev suuremat sorti kell, väga väikest kella poleks sealt ülevalt alla ju näha ega kuulda.

Luule

Ei ma jõua iial meelest
seda tundi unusta',
mil sind, neiu, minu õnne,
esimest kord nägin ma.
Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid
kellad pühakojale,
nagu rahu kuulutada
tahaks kõige ilmale.
...
Ei ma tea, mis on rääkind
õpetaja kantsli peal —
pidin ikka jälle vaatma
sinu armast nägu seal.
Päeva, öösi nüüd mul kao
sinu kuju silma eest:
pühapäeva kellad viinud
kõik mu rahu südamest!

Lydia Koidula, "Pühapäeva kellad", rmt: "Emajõe ööbik", 2019, lk 13-14

Oh kuule: kerkokella lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

Gustav Suits, "Kerkokell" (1913). Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 143-145