Maailmakirjandus

Proosa

• Kui 1889. aasta jaanuaris Turinist ja Baselist saabus teade Nietzschet tabanud vaimuhäireist, kordasid vististi mitmed neist tema veel vähestest austajatest Euroopa eri paigus, kes hakkasid juba taipama selle inimese saatuse fataalset suurust, omaette Ophelia ahastavat hüüatust:

Mis ülev vaim on kokku varisenud! ("Hamlet", 3. vaatus, 1. stseen).

Ning edasi, seal, kus monoloogis hirmsa õnnetuse üle kaevatakse ja kõlab kurbus selle võimsa mõistuse pärast, mis on oma hulluses lõhestunud ja lõgiseb nagu mõranenud kirikukell (blasted by ecstasy), on sõnad, mis niivõrd täpselt iseloomustavad Nietzschet, et näib, nagu oleksid nad öeldud just tema kohta, – me peame eriti silmas seda lõiku, kus õnnetu Ophelia, püüdes väljendada kogu oma ääretut austust Hamleti vastu, nimetab teda "eeskujuks eeskujulike seas" (The observ'd of all observers), mis Schlegeli tõlkes kõlab: "Das Merkziel der Betrachter". Meie, soovides väljendada sama mõtet, ütleksime vististi: "ületamatult külgetõmbav"; ja tõesti, vaevalt leidub terves maailmakirjanduses ning õieti kogu inimvaimu arenemise pikas ajaloos nime, millel oleks suuremat külgetõmbejõudu kui Sils-Maria eraku nimel. Ning see tõmbejõud on lähedane võimule, mida meie üle omab Shakespeare'i looming, meid läbi sajandite paeluv kurva taani printsi kuju.

• Thomas Mann, "Nietzsche filosoofia meie kogemuse valguses" (1947), cit. via: Aivar Kull, "Aivar Kulli ajalootund. Aforismikirjanik Nietzsche" ERR, 15. oktoober 2019

• Elektrooniline keskkond peaks andma just võimaluse [kaanonit] mitte võimendada, kuna üks uue meedia tunnuseid on see, et hierarhiad kaovad ja toimub tasapinnastumine (ingl levelling). Ühtlasi on täheldatud hüperkanoniseerimist (hypercanonization), ootamatut fenomeni, et internetikeskkond hoopis võimendab (maailmakirjanduse) kaanonit ja rohkem, kui seda suudaks teha ükski trükitud kirjandusajalooraamat. Miks? Sellepärast, et samu maailmakirjanduse klassikute teoseid digiteeritakse korraga üle maailma. Tekib kuhjumine – kas või Shakespeare'i väljaandeid on digiteeritud sadu. Väga head väiksemad autorid ei paista selle massi seest välja.
• Enamik klassikast, mis on ka kooliprogrammides, on paraku autoriõiguse all. Kirjandusklassika kättesaadavus on aga oluline, kuna seda peaks tundma iga haritud inimene. Kultuurimälu osana kuulub see meie rahvusliku enesetunnetuse juurde.
  • Marin Laak vestlusringis kirjanduse digiteerimisest: Pille-Riin Larm, "Meil veel on raamaturiiulid" Sirp, 20.03.2014

• Ainult seeläbi, et siin osatakse hästi matkida mõnd "keskustes" põhjalikult läbiproovitud laadi, oleks ääre-kirjanikul, kui tahes tuntud ta oma emamaal või -kultuuris ka ei oleks, küll vaevalt lootust suurde maailmakirjandusse oma isiklikku jälge jätta.
  • Jüri Talvet, intervjuu: "Jüri Talvet: vohav rämpskultuur soosib vaimset mandumist" Looming 11/2014; ERR, 21.11.2014

• ...oma emakeeles kirjutamine on siiski kõige alus, kunsti ei mõõdeta müüginumbrite või maailmamaine järgi. Alati on olnud kirjanikke, kes ühel või teisel põhjusel ei ole kunagi jõudnud suure publikuni, kuigi on kirjutanud maailmakirjandust. Üks ilus näide selle kohta on Leonid Tsõpkin, kelle kirjanduslik looming sündis vaikuses ja kes ei pääsenud Nõukogude Liidust välja. Tema romaan "Suvi Baden-Badenis" leiti kaua aega pärast tema surma ja see levis tõlgetena maailmas väga laialt.
  • Sirpa Kähkönen, intervjuu Sirje Oleskile, "Minule on tähtis, et saaksin teha tööd ka teiste heaks" Looming 4/2019

• Kes hakkaks varsti lugejatele eestikeelseid raamatuid tõlkima? Lihtsustatud kiirvariant Lutsu "Kevadest", Tammsaarest, Tuglasest, Gailiti "Toomas Nipernaadist". Kas need näeksid välja nagu need lühivariandid maailmaklassikast, mida võib leida ka Eesti poodidest ja raamatukogudest? Lihtsustatud "Kolm musketäri" või "Dorian Gray portree"? Kaante vahele pandud kirjeldused, kes kellega käib, kes kuhu läheb ja kes kelle maha lööb? Need ei ole mitte raamatud, vaid laibad, millest on igasugune hing lihtsustamiseks ja lugemise "kiirendamiseks" välja pigistatud.
  • Krista Kaer, "Sünge lugu" Postimees, 20. veebruar 2009

• Ma arvan, et Eestis on vaja eestikeelset "Ulyssest". Esiteks tähendab see ikkagi üht maailmakirjanduse tippteost eesti keeles kättesaadavana. Teiseks, selleks et seda raamatut tõlkida, peab tõlkija venitama eesti keele piire ja võimalusi nii palju kui vähegi võimalik.
  • Krista Kaer, intervjuu: Jaak Urmet, "Tõlkija Krista Kaer: Potteri maailm oli lõbus" Maaleht, 21, juuli 2016