Pille-Riin Larm

eesti kirjandusteadlane, kriitik ja toimetaja

Pille-Riin Larm (sündinud 1981) on eesti kirjandusteadlane, kriitik ja toimetaja, alates 2014. aastast kultuurilehe Sirp kirjandustoimetaja.


Artiklid

muuda
  • Mõnikord olen ma ise juttu teinud ka sellest, et kirjanduslugudel on kalduvus üksteist korrata ja kinnistada. Eesti kirjanduslugudes on peatükke, mis on rännanud ühest ülevaatest teise enam-vähem samasugusena ligi sada aastat. Eks kaanon tähendagi laulu, milles sama viisi lauldakse üha uuesti...
  • Ei alga seegi pidu Kuhlbarsi "Koiduta". Kuhlbarsi eluajal aga võis laulupidu olla kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on vaieldamatu selle omaaegne ja siiani püsiv sütitav mõju rahvuslikule eneseteadvusele, seltsiliikumisele jm. Teisalt on võimalik, et laulupeo traditsiooni kodustamine soodustas üleminekut suulisest kultuurist kirjalikku, regivärsist lõppriimilisse luulesse, rahvalaulust läänelikku muusikasse ehk eesti kultuuri ühe arhailise tahu kadumist. Klassikalise koorimuusika harrastamine iseenesest on tegevus, millel ei ole rahvalaululikuga palju ühist. See opereerib rangelt tempereeritud helireas. Lugu ise on noodikirjas trükitud. Kui see juba trükitud on, siis seda nooti kasutatakse võib-olla aastakümneid. Laulmist ei juhata solist ega eeslaulja, vaid dirigent. Kui aga laulu on koguni laulupeol esitatud, siis on sellega seotud hulk ülevaid emotsioone, mille taaskogemiseks seda arvatavasti jälle ja jälle esitatakse... Nii need tekstid kinnistuvad ja kirjanduskaanon kujuneb.
  • Kooliõpetus nagu ka koorimuusika on teatavasti põhinenud kordusel. Õpitu lõputu lihvimisega püütakse saavutada täiust. Kordamine ei ole aga ainult tarkuse, vaid ka identiteedi ema. Sümboolse mängu või rituaali kaudu antakse mingis (näiteks etniliste eestlaste) grupis sageli vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele, neid korratakse, kuni ideoloogia on pähe jäänud.



  • Kriitikutega on asi lihtne: sellist asja nagu kriitikute tööhõive ei ole Eestis olemas, kriitikuid meie väljaannete koosseisus lihtsalt ei ole. Kirjanduskriitika on peamiselt mingi muu töö kõrvalsaadus.
  • Doktorantide toetamiseks on küll tänuväärselt tõstetud õppetoetust ja loodud sotsiaalsed garantiid, aga puudub kindlus, kas neil on hiljem kuhugi tööle minna. Metakreatiivide järelkasvu seas on enda kohta käibel selline mõiste nagu "hobidoktorant". Hobileme soodsalt, ühe semestri tasu on 50 eurot – üheski spordiklubis ei saa nii soodsat paketti.
  • Praegu ma ei kujuta ette, kas Eesti riigis oleks teostatav selline plaan, et üks tähelepanelik, suure lugemusega ja üldistusvõimeline looja osa oma elust kirjandusloo kirjutamisele pühendab. Seda oleks aga väga vaja, sest eesti kirjanduslugu käib siiamaani nooreestlaste kaanoni järgi.


  • ... meil on esile kerkinud terve põlvkond autoreid, kelle kohta pole kuskilt lugeda asjalikku ülevaateartiklit. /---/ Eesti lugeja võib mõistagi otsida abi ka Vikipeediast, aga see on vabatahtlike tööl põhinev nähtus. On suur vahe, kas artikli on kirjutanud lihtsalt entusiast või kirjaniku loomingu uurija, kellel on teadmisi konteksti ja terminoloogia kohta ning kriitilist meelt valiku ja otsuste tegemisel. Vikipeedias on koguni eesti kirjanike tutvustusi, mille on kirjutanud artikli objekt ise.