Valik või valimine on otsuse langetamine kahe või enama võimaluse vahel.

Peter Paul Rubens, "Parise valik" (1639). Valiku tegemise ajal tundus, et see on lihtsalt iludusvõistlus, aga tagajärjeks oli Trooja sõda.
Frances MacDonald McNair, "Valik" (1909)
Emma Herland, "Paelte valimine"

ProosaRedigeeri

  • [Porthos:] "Mu kallis, olge kas musketär või abee. Olge üks või teine, aga mitte mõlemad korraga. Mäletate, Athos ütles teile alles hiljuti: te kipute sööma kõigist moldidest." (lk 28)
  • Sel ajal kui de Jussac oma sõdureid rivistas, astusid Athos, Porthos ja Aramis üksteise juurde.
Sellest ainsast hetkest piisas d'Artagnanile otsustamiseks: see oli üks neid sündmusi, mis on määrava tähtsusega inimese elus. Tuli valida kuninga ja kardinali vahel. Kui valik oli juba kord tehtud, tuli ka selle juurde jääda. (lk 51)


  • "Ainult — kui ma kunagi olen tundnud, et muusika ja laul mind tõepoolest on nagu kõigest kõrgemale tõstnud ja endaga kaasa viinud, on see olnud kirikus. Ja ometi olen algusest peale tundnud hirmu kloostrielu ees."
"Mulle näib, mu armas kandlemängija, et sa alati oled olnud teelahkmel ja hea meelega tahad sinna ka jääda. Ma ei heida seda sulle ette, sest nii on enamiku inimestega, et nad kunagi ei taha otsustada — kas kõik või ei midagi." (lk 221)


Me tahtsime saada vabaks: otsustada ise selle üle, mida ja kus õpime, kus töötame ja elame, kuhu reisime, mida loeme ja mida usume või mitte. Tahtsime lugeda ja näha, kuulata ja arutada, tahtsime võimalust proovida ja õnnestuda. Tahtsime vabaneda sellest vastikust mentaalsest ja vahel ka füüsilisest survest, mis ahistas ja hirmutas, võimust, mis tahtis jagada kõike ja korraldada meie elu vahel üpriski isiklike pisiasjadeni.
See vabadus tuli. Ja ühtäkki oli seda nii mõnelegi liialt palju. Mõni kaotas sihi, sest võimalusi oli nii palju. Mõni tahtis kõike ja ei suutnud valida. Ning väga paljudele sai selgeks, et vabadusel on ka teine pool: vastutus, mis ei olegi alati nii vahva ja tore.
Vabadus tõi paljudele pettumuse vabadusest. Selgus, et palju lihtsam on teha seda, mida teised ütlevad, mitte ise mõelda ja kaaluda oma valikuid. Kuid nii mõnelegi osutus veelgi hullemaks see, et mõningatel valikutel olid ootamatud ja üldse mitte neile ootuspärased tagajärjed. Tuli välja, et nende tagajärgedega tuleb elada edasi ja tunnistada endale, et "ise tegin". See ei ole ent tihtipeale lihtne.
  • Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias - oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenisti.


  • Kultuuripärand on ideoloogiliste ja poliitiliste valikute küsimus. Liiga tihti kurdame, et võõras keel, võõrad kombed ja tavad tulevad ja tõrjuvad meie oma keele ja kultuuri tagaplaanile või sootuks välja. Ühed või teised kombed ja tähtpäevad, mida ühe või teise rahva juures tähistatakse, et tõrju meie kultuurist ise midagi välja, seda teeme meie, eelistades rahvusvahelisi ja atraktiivsemaid oma tavadele.


  • Ta heitis pilgu uksele hetk enne seda, kui Kettricken sealt sisse astus. Kui ta oli tuppa sisenenud, lükkas Rurisk eesriide ette ning võttis õe käest kandiku. "lstu maha," ütles ta talle karmilt. "Ja vaata, milline on teine mõrtsukaga käitumise viis." Rurisk tõstis kandikult raske kruusi ning jõi sellest suure lonksu, enne kui kruusi mulle ulatas. Ta heitis Kettrickenile veel ühe pilgu. "Ja kui see oli mürgitatud, siis tapsid sa just praegu ka oma venna." Ta murdis õunakoogi kolmeks tükiks. "Valige üks," sõnas ta mulle, võttis siis selle tüki endale ning andis minu järgmise valiku Kettrickenile. "Et te veenduksite, et toidul ei ole midagi viga."
"Ma ei näe erilist põhjust, miks te peaksite andma mulle mürki täna hommikul pärast seda, kui te tulete ja ütlete, et mind mürgitati eile õhtul," tunnistasin ma. Kuid mu maitsemeel oli ärgas ja otsis vähimatki kõrvalmaiku. Midagi sellist aga polnud. See oli rammus kihiline kook, mis oli täidetud küpsetatud õunte ning vürtsidega. (lk 435)
  • Unenäos seisis minu voodi kõrval Narr. Ta vaatas mind ning raputas pead. "Miks ma ei suuda selgelt rääkida? Sellepärast, et sina muudad kõik nii segaseks. Ma näen läbi udu ristteed ja kes sellel alati seisab? Sina. Kas sa arvad, et ma hoian sind elus sellepärast, et ma olen sinust niivõrd lummatud? Ei. Ma teen seda sellepärast, et sa lood nii palju võimalusi. Elades annad sa meile rohkem valikuid. Mida rohkem on valikuid, seda suurem on võimalus jõuda rahulikku vette. Nii et ma ei säilita sinu elu mitte sinu enda, vaid Kuue Hertsogkonna pärast. Ja sinul lasub samasugune kohustus. Edasi elada, et teistele võimalusi luua." (lk 449)
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Valdar meenutas endale, et räägib surema määratud mehega ja vastas nii ausalt, kui teadis vastata:
"Ta püüab sind päästa, vabastada, vabaks osta - ja on valmis maksma kallist hinda. Mida mina ei saa lubada. Tahaksin, ma ei salga, sest sa võid ju olla lollpea, aga sa oled mu vend ja ma ei ole unustanud ei noid jänesenahast sääriseid ega seda, kes tõrvas tookord mu paati. Muide, ka seda mitte, et sa panid alati parimad õunad oma taskusse, kui ma olin veel liiga madalat kasvu mees, et ise puude otsa ronida või viljadeni küündida," Valdar naeratas veel viltusemalt kui tavaliselt, "kuid sa olid tookord mu vend ja oled ka täna. Et sa tegid ise oma valiku ja ma ei takista ega muuda seda, et mul on kahju sind kaotada. Nii lihtsalt on. Ja saab olema valus emale veel ühte surmauudist viia.
Aga Anno - võib minna aega, enne kui ta mulle andestab. Selle, et ma lasin sul su tee lõpuni käia. Või võib minna aega, enne kui ta mõistab, et see oli sinu enese valitud tee." (lk 171)


  • Ei ole mina oma ema ja isa kohtumõistja. Igaüks elab oma elu iseviisi ja oma tõekspidamiste järgi. Kui ema ei suutnud isa joomist ohjata ega suutnud talle selgeks teha, et nad prooviksid kas või üks-kaks kuud kehvemalt süüa, et pääseda sinise vihiku orjusest - sularahaga makstes mõtled juba, kui palju mida osta -, oli see ema valik, mitte minu. Ja kuigi ma ei tüki hindama oma vanemate elu, hiilib minusse jälle see vana pelutav tunne, et võib-olla teen neile siiski liiga. Et ma ei tohi minevikku tuua päevavalguse kätte, mida mu kallid surnud ei talu. Et ma peaksin nad rahule jätma. Aga kas see oleks siis parem, kui ma teeksin nad olematuks, just nagu poleks neid olemas olnudki. Või oleksid surnud noorelt, nii nagu vanaema ja vanaisa kolmas laps Elmar, kes elas vaid paar kuud. (lk 21)


  • Romaanižanri sünnist alates oli paarisaja aasta jooksul naistele suunatud briti ilukirjanduse keskseks teemaks noore aristokraatliku või keskklassi neiu astumine seltskonda, mis kulmineerub õnnelikku abielusadamasse jõudmisega parima võimaliku kandidaadiga valida olnute seast. Teekond õnneni on täis ohtlikke karisid ja neiu peab valima targalt, sest valikust oleneb, peale neiu isikliku intiimse õnne, nii tema enda kui kogu perekonna sotsiaalne ja varanduslik heaolu. Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna varandust kui mõjukust. Pruudi perekonna naisliikmetele — emale ja veel vallalistele õdedele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine poegade, aga nende puudumisel abielus tütarde kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse saamisega rikkunute osaks jäi põlgus ja vaesuses virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)


KirjandusRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel