Triinu Meres

Eesti kirjanik

Triinu Meres (sündinud 20. jaanuaril 1980) on eesti kirjanik, luuletaja ja toimetaja.

"Kuigi sa proovid olla hea"Redigeeri

Nimijutustus samanimelises kogumikus: Triinu Meres, "Kuigi sa proovid olla hea", 2019.

  • Kuuevallas ajalooliste aegade jooksul peetud sõjad läksid üldjuhul mägedest mööda. Et üleval mäestikes olulisi ressursse ei leidunud (kõnekäänd: lage nagu mägilane või männikud), ei olnud maaisandatel nende piirkondade vastu suuremat huvi ja samuti ei innustanud ükski tark maaemand neid sellist huvi tundma. [---]
Samuti öeldi mägedel olevat oma loomus ja seadused, mida tasandikurahvas ei mõista, mis rangelt võttes tähendas seda, et tasandikurahva ning mägirahva keel, kombed ja traditsioonilised viisid erinesid sageli drastiliselt - kuigi kahtlemata leidis aja jooksul aset teatud segunemine, kohandumine, ning muidugi ka juba üsna varakult märgatavaks muutunud keeltesulatus. (lk 68)
  • Vöömees teab oma isandast tihti rohkem, kui teaks ema, vend või abikaasagi. Sageli ka vastupidi - olnuks raske oma teenrit mitte tunda ja mõista, kui nii kaua nii tihedalt koos elati.
Kui isanda ja tema vöömehe iseloomud sobima ei juhtunud, vahetati viimane varakult välja, aga kui nad sobisid hästi, tekkis - side. Mõnigi kord väga tihe. (lk 80)
  • "Sa oled väga armas, kui sa naeratad, emand Anno," sõnas mees - ja see oli nüüd küll puhas vale.
"Isand Leitar, kui sa arvad, et ma vajan sinu võltse meelitusi, oled sina minust küll väga valesti aru saanud. Kuninga tütrel ei ole vaja olla ilus, vaid arukas, ning ka võime tõde valest eristada tuleb suuresti kasuks!"
Aga Leitar ei heitunud raasugi. Tema naeratuse pehmus ei muutunud ning ta vastas heledate ühtlaste hammaste särades: "Ah, räägitakse, et okkad teevad roosi ainult kaunimaks, sest lisavad talle iseloomu. Sina, minu emand, oled üks väga okkaline roos, aga sinu võlu see teps mitte ei vähenda!"
Millisele naisele ei meeldiks, kui teda võluvaks kiidetakse? (lk 97)
  • Kuuevallas ei olnud sage naeratamine kõrget sugu meeste puhul enamasti kombeks ning seda peeti kergemeelsuse märgiks.
Anno mõtles, kas vast sellepärast ei olnudki Leitar veel naisel. Samas pidi ta tunnistama, et see käitumisjoon ei olnud temale isiklikult sugugi vastumeelne. Talle meeldisid helged, avala vaatega mehed (oli meeldinud ka Tuulve Harrin, ja vahel tõusis tema mälestustest palumata esile mehe nägu, kui too kohtumõistmise saalist välja viidi), ning jah - millisele naisele tegelikult ei meeldiks, kui nende võlusid kiidetakse? Kui seda teeb meeldiv, tundub, et arukas mees, kelle peal pilk puhata saab? (lk 99)


Talv on läbi. Pihk peos,
me seotuna oma teos,
puusani jääaugus leos -
üks saatus ja surm üle kahe.

Sulab ja voolab ja murdub,
vaatame, hirmund ja hurmund,
kuis kõik pöörab elule valla.

Kõik sulab ilmsiks, jääb paljaks,
tõuseb mahlu täis, lähet? naljaks...
Me ei looda, ei anna ka alla.

Kraapis kevad lume alt välja me koolnud,
sulavesi on mürk, mis pisaraist sooldund;
seotuna, seljad vastamisi,
kesk oja.
Ja tõuseb
kevadevesi.

  • (lk 100-101)


  • Kõrged kiviseinad haarasid helid enda vahele ning lasid neil kõlada võimsalt ja selgelt. Muusikant lõpetas mängu sillerdava nootidepillerkaariga, mis kõrvus ja meeles ühtaegu tantsima ning piinama jäi nagu mõni magus ja valus mälestus. (lk 101)
  • Esitaja pikad ripsmed olid tõusnud juba viimase heli ruumis kajades, akendest langevat valgust siniselt peegeldavad silmad olid taas avatud ning ta mõõtis nendega kuulajaid, näol unelev naeratus ning mõtted laia lauba taga aimamatud. Anno mõtles kerge ärritusriivega, et ega polegi vist võimalik aru saada, kas mees mängib kogu hinge ja tähelepanuga - või ta hoopis mängib kogu hinge ja tähelepanuga mängimist. (lk 101-102)
  • "Teistele laulda meeldib mulle vägagi, kuid üksinda harjutades kaob maailm mu ümbert." Leitar naeratas taas, sedakorda natuke nukralt, igatsevalt. "Esinemine on nagu võistlemine, võtab must kõik ja annab ka sama palju tagasi, kui võidan. Aga omaette harjutamine on enda sisse pakkuminek kogu selle maailma eest, mis väljas." (lk 102)
  • Salongi pidamise pool mõtet - kuulda, panna tähele, saada teada.
Kui sa aga juba kuulad, eks siis peab ju kuhugi vaatama ka, sealjuures pigem mitte nende inimeste suhu, kelle vestlust sa parasjagu hoolikalt meelde jätad ja vaimus teiste vestluste sekka taustsüsteemi paned.
Kes saaks noorele naisele halvaks panna, kui ta vaatab kõige pikemat ja naeratavamat meest ruumis, eriti kui tollel on hurmav hääl ning tirsal käsivarrega küljel hoitud nagu armsam?
Jah, kes saaks seda pahaks panna? Ja kui see veetlev noorepoolne mees seda märkab ning vastu naeratab - kes sellegi üle pead murraks? (lk 103)
  • Anno oli kuninga tütar; mis tähendas muuhulgas olulist poliitilist kogemust ning teadlikkust oma tegude ja oma välispidise oleku tagajärgedest. (lk 104)
  • Vöömees aitas enamasti oma isandat tolle igapäevaste ülesannete juures, abiks ja käepärast nagu nuga tolle vööl. Kuid muidugi oli tundlike teemade puhul hea saata teateid viima mees, keda võib põhjani usaldada, ja vöömees kuulus oma isanda juurde. Neid ei saanud lahutada. (lk 106)
  • Et pea igal tähtsamal Perekonnal oli kuningakojas mõni esindaja - kes rohkem pantvangina, kes tööjõuna, kes spioonina, aga kuninga ümber oli alati palju ülikuid - sai õukonna juhtumiste abil mõista mõndagi kogu Kuuevalla poliitika ja diplomaatia tihedast võrgust.
Samas on omas vallas ja omas kantsis alati raskem teeselda kui teades, et oled nüüd kuninga mail ja pead käituma, nagu selle paiga kavad ja tavad nõuavad, kui oled kogu aeg hillitsetud, mask näol ja kehalgi.
Perekondade mõistused ja endavalvamine, lakkamatud mõlemad. (lk 107)
  • Oli palju selliseid sidemeid, millest kuningas üksi üle ei käinud ja mille ta nooremanda ning noorisanda hoolde jättis. Oskap oli niigi hõivatud mees ning usaldas oma tütreid - eriti aga pärijat. Et tema naine oli surnud, olid tütred ainsad, kellele ta toetuda sai, poeg oli aastaid juba abielus ja teise valla noorisand.
Nagu pojad ikka, liikus temagi ühest perest teise. Vaid tütred kandsid kindlalt edasi oma Suure Perekonna verd, vaid tütred said seega maa ja kindluste pärijad olla. (lk 107-108)
  • Oskap ei jaganud võimu ega vastutust. Ta võttis tütrelt kuuldu ja kasutas seda omal moel - mis oli tema õigus -, ja ta oli tõhus kuningas.
Aga vahel mõistis ta Anno sõnade ja nõu toel niisugust õigust, mida kuningatütar meeleldi pealt ei näinud. Ja siis oli tal hea meel, et isa ei nõudnud temalt suuremat seotust, sest ta oli oma loomult ikkagi südamega tüdruk ega armastanud mitte sugugi tunnet, et on kellegi kannatuste põhjuseks. (lk 108)
  • Kuningannade diplomaatia on nagu pitsikudumine - niidid liiguvad kummalisi teid, aga moodustavad lõpuks ootamatuid pilte. (lk 110)
  • "Sinu naiseisa küsis endale sinu kirju, isand."
Valdar lihtsalt vaatas teenrit.
"Sinu kõiki kirju, ka neid, mis polnud temale. Ma ütlesin, et olen sinu teener ja mu käsud on teistsugused." Vöömees tõmbas oma pruuni kaelust sõrmega laiemale, nagu kipuks see kägistama, kuigi tema näoilme oli kiviselt liikumatu nagu alati. "Ta ei sundinud mind neid ära andma, isand Valdar. Kõik sai tehtud just nii, nagu sa ütlesid, su emanda kiri sai temale antud, kiri sepale sepa kätte. Aga - mulle ei meeldi olla seljaga tema poole. Selle sinu kuninga." (lk 112)
  • "Jah," vastas Valdar. "See kindlus ongi karm koht. Karm isand ja ta külmad, jahedate kätega tütred, kõik nuhkimas nagu mägrakoerad. Seepärast saatsin ma kirjadega sinu, mitte kellegi teise." Ta sirutas selga ja vedas väsinult käega üle näo. Ka noorisand Valdaril endal ei olnud viimatisel ajal kergeid päevi palju olnud. "Ja ometi võtsin ma oma jaheda emanda just selle surnud kivist maja ja nende väljade pärast seal ümber. Ja linnade ja jõgede pärast - ja isegi selle pärast, et tema isa on karm isand. Sest ma võtan alati heal meelel väljakutse vastu. Mida on võita, kui raskusi pole?" (lk 113)
  • Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi hallikasvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistlikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik sügaval luudes ja lihas.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine. (lk 113)
  • Anno oli kuninga tütar.
Ta oskas palju.
Lõuna valla Veriheinte tütreid õpetati juba noorest east võimaliku kuningaemandaks saamise peale mõtlema. Tingidel valiti Lõunavalla naiste mehi kuninga tiitlit ja kohustusi kandma peaaegu sama tihti kui kõigi teiste valdade lastekandjate kaasasid kokku. Põlvkondade möödumine oli selles asjas vähe muutnud.
Oh jaa, Anno oli kasvatatud valitsejale emandaks, ja nõnda oskas ta väledalt mõelda ja selgelt otsustada, määrata meeste ning naiste hinda ja väärtust, kaaluda kulda, hõbedat ja oma sõnu. Oskas kõnelda, vaikida ja tähele panna, kui arved või arvamused ei klappinud. Oskas kuuletuda, kui kuningas seda nõudis, ja vaielda, kui otsused olid lahtised.
Ta oskas ka varjata, vähemalt sedasi ta ise arvas.
Kuid seda viimast oskust polnud temal, karmi kuninga noorel usaldusväärsel tütrel, seni kuigi palju tarvis läinud. (lk 115)
  • Lõunavalla nooremand seisis pooltühjas suursaalis musta trooni kõrval kõrgendikul, seljas molveõite karva kleit, mida kaunistas peaaegu põlvini rippuvate tumepunaste siiditupsudega pronksvöö. Tema pikad tumedad juuksed oli kolme tihedasse patsi põimitud ja ta oli vaevunud kitkuma udemeid oma ülahuule kohal, kuigi õigupoolest oli Valdar nende vuntsikestega aja jooksul juba harjuda jõudnud ning need olid talle päris meeldinud. Ent sedasi nägi naine emandapatsidest hoolimata kuidagi ootamatult tütarlapselik välja. (lk 116)
  • Ja naeratas Leitar Hüüp jälle sagedamini ning mängis ja laulis meelsamini kuulajate ees. Tema seltskonnas oli helge viibida. Kui ta töötas, siis töötas ta innuga, nagu poleks muul tähtsust, nagu elaksid tema mõtted ainult ta loomingus, jämedates talades, mis hoidsid üleval kivide raskust, ja vägevates langevõrega väravates.
Kui ta pilli mängis, mängis ta nõnda, et need, kes kuulsid, ei suutnud paljude päevade jooksul unustada. Kui ta armatses, siis ükskõik kas parasjagu ahnelt, alistuvalt või hellalt, aga ta oli üleni selle juures, mida ta tegi. Kui ta magas, magas ta liikumatult ning raskelt. Ja kui uni teda ei külastanud, otsis ta endale joonestussöe ja töötas, omaette laia mõtlikku naeratust naeratades, ning kortsud ta suu ümber kogusid sügavust, aga see ei teinud teda teps mitte näotumaks.
Ja ometi roomas üks kibe maik lakkamata ta kuklast alla ning selgroogu pidi edasi-tagasi, saateks kurnav helin nagu kauge peieitk. (lk 133)
  • Huvituval kombel tõi Perekonna mõiste pühadus kaasa selle, et Suurest või Väikesest Perekonnast väljaheidetu heideti automaatselt välja ka ühiskonnast - väljaheitmine oli viimane karistus enne surmaotsust, sealjuures viimasest oluliselt häbistavam. Suremine oli osa elamisest, osa teest, mida igaüks käima peab. Ent pereta elamine midagi hoopis muud.
Perekonnast välja ajamine tähendas ühtlasi pagendamist kogu Perekondade süsteemist, kuna raudne eeldus oli: kes on reetnud vere, see võib reeta mille iganes. (lk 134)
  • Sest mida teadis noorisand Valdar Perekondade juttudest, mida Neemekantsis räägiti? Tema hoidis enda ligi siledalõugseid ja karmide silmakortsudega isandaid - kuid meelsusi ja arvamusi ütlesid kahe lõua ja valju tögava häälega emandad palju selgemalt välja. Sellised emandad ei häbenenud ega kartnud midagi, aga nende kaasad, maaisandad, pidid olema mõistlikud, et emandaid üldse pälvida. (lk 135-136)
  • Suurt poliitikat on raske teha ilma tõhusa sõjalise jõuta ning nõnda koolitatakse nii Suurte kui Väikeste Perekondade poegi võitlejateks, et nende oskused, kui nad kord võimaliku abielu kaudu kõrgemale tõusevad, oleksid vastavuses isandaameti nõudmistega.
Juhuks, kui soodsat abielu ei õnnestu sõlmida, püütakse kõrget sugu meestele õpetada selgeks ka mõni käsitööoskus, sest käsitöölisi on alati tarvis, ning olla oma õe, ema või vahest ka vennanaise majaline ei ole otseselt häbiasi - kuigi selliseid kaasa ja pereta mehi või ka neid, kes naituvad madalast soost naisega (ja seega oma vereõigused kaotavad) ei peeta päriselt isandaväärilisteks, kui nad end just kuidagi erakordselt tõestada ei võta. (lk 146)
  • Valdar meenutas endale, et räägib surema määratud mehega ja vastas nii ausalt, kui teadis vastata:
"Ta püüab sind päästa, vabastada, vabaks osta - ja on valmis maksma kallist hinda. Mida mina ei saa lubada. Tahaksin, ma ei salga, sest sa võid ju olla lollpea, aga sa oled mu vend ja ma ei ole unustanud ei noid jänesenahast sääriseid ega seda, kes tõrvas tookord mu paati. Muide, ka seda mitte, et sa panid alati parimad õunad oma taskusse, kui ma olin veel liiga madalat kasvu mees, et ise puude otsa ronida või viljadeni küündida," Valdar naeratas veel viltusemalt kui tavaliselt, "kuid sa olid tookord mu vend ja oled ka täna. Et sa tegid ise oma valiku ja ma ei takista ega muuda seda, et mul on kahju sind kaotada. Nii lihtsalt on. Ja saab olema valus emale veel ühte surmauudist viia.
Aga Anno - võib minna aega, enne kui ta mulle andestab. Selle, et ma lasin sul su tee lõpuni käia. Või võib minna aega, enne kui ta mõistab, et see oli sinu enese valitud tee." (lk 171)
  • [Valdar:] "See on võimatu olukord. See on su oma süü, aga... ma ei oska enam leidagi, kes on süüta ja kelle süü on suurem, kelle oma kasinam. Kõik on - puntras." (lk 195)
  • Oma elu eest võitlemata jätta on raske. Aga Jäärulinna Leitar oli enne pagemist tõepoolest kõhelnud.
"Ta tahab elada," ütles emand ometi, selles oli ta kindel.
"Mina tahan linnuna lennata, aga ma tean piisavalt hästi, mis vahe on tahtmiste ja saamiste vahel." (lk 201)
  • Noorisand ei olnud välimuselt ega käitumiselt silmahakkavalt teistmoodi kui ükskõik millisel muul päeval. Võib-olla veidi kahvatum. Tema suure kitsa nina (nii erineva Jooneti enda rahva lamedatest ninadest) sõõrmed olid pisut puhevil ja tema higil oli harjumuspärasest kirbem lõhn, aga aadliperekondadest kedagi tema rõivastumise juures ei viibinud ning tasandikurahvas selliseid asju nagunii ka ei märganud. Nende ninad kõnelesid nendega, ent nad ei kuulanud - ei paistnud teadvatki, miks neile üks või teine mõte pähe tuli, kuigi ometi oli mägilasele kohemaid selge, et lõhna peale. (lk 203-204)
  • Olla keegi teine ei saanud. Isegi uue nime, ameti, keele ja kommetega.
Ta oli ikka seesama, kelleks sündis, Isegi kui ta väga üritas olla hoopis too teine, täita ära teisest jäetud auk maailma lihas, ta oli ikka tema.
Tegi oma parima ja oli uues elus isegi rahul. Aga mitte rohkem. (lk 205)
  • Madala maa rahvas kippus raiskama nii elusid kui jõudu kui ka kõike muud head, mida nende helde muld neile kasvatas, ning Valdar oli madalamees varbaküüntest juukseotsteni. Eks oli ta ju nõudnud, et Joonet õpiks inimest tapma. Et ta neid oskusi kasutaks ja kasutaks ja kasutaks. Tasandikul oli Sliabeni mägikütitarkusi harva vaja, aga lausiku isanda vöömees peab koos tollega ka lahingus käima, kui tarvis. [---]
Õppida sihilikult teise inimese elu võtma oli mägilasele vaat et raskem kui ülejäänud võõrikused ja kaotused kokku. Méabhi mahajätmine välja arvatud. Ja ometi oli too elu võtminegi nii lihtne, lihtsam kui Jahiliseks saada, lihtsam isegi kui kõversarvset kitse püüda. Inimene on habras ning pehme, ei ole tal põrkesarvi, teravaid küüsi ega varjavat värvi. (lk 207)
  • Selleks kuningamärki ju kantaksegi - et teha paremini, kui seni on tehtud. (lk 211)
  • [Anno:] "Kas kuningas olemine mitte ei tähenda kohustust ja õigust teha asju paremini, teha õigesti ja hästi? Kui vaja, uutmoodi, hoopis teistmoodi kui kunagi ammu! Aga sina kardad suure kurja sündimist nii väga, et ei julge olla hea ja valida head tegu! Leitari suremine ei ole ainus võimalus. Mehed ütlevad alati nii, nagu sina praegu, aga teine võimalus on olemas. Astuda mängust välja. Mitte nõustuda tegema otsuseid hirmu ja ohtude põhjal, vaid teha neid lähtuvalt sellest, mis on õige ja hea." (lk 217)
  • "Sa ütled, et minu isa tapaks Leitari aeglaselt ja julmalt selle eest, et mina teda armastada julgesin," sõnas ta siis. "Ja ma kardan, et sul võib selles tõesti väga õigus olla. Aga sellisel juhul - sellisel juhtumisel pean mina endalt küsima, mida minu isa sellest teguviisist võidaks? Ka talle oleks ju kasulik, et mees nagu Leitar tema Vallas sildu ehitab! Ometi ei hooliks minu isa sellest kasust, ma tean. Kui ta aga su venna surmata laseks - ja ta laseks - võidaks ta järelikult endale midagi muud. Midagi enda jaoks väärtust kandvat."
Anno köhatas kurku puhtaks, vaikselt nagu kass köögis pliidi ees. Pärast pausi kõneles ta uuesti:
"Ja ma mõtlen, ma mõtlen ... et see miski peab olema valitsemise vägi. Mida ta võidab, on väe vägevuse kinnitamine. Veriheinte vääramatuse ja jõu kujutamine tugevamana kõigest muust, isikute kaduvast väärtusest ning nende unistustest, keda pole kuningaks kroonitud." Anno tõmbas alum ise huule hammaste vahelt läbi. "Võidaks tema enda jõud, mida ta selle tapmisega - ja ilmselt julma tapmisega - näitaks. Mina olen nii võimas, et kustutan kõik vastuolud, eriti veel omaenda Perekonnas. Ja keegi teine ei võida sellest mitte midagi." Anno silmades säras külm raud.
"Aga see, isand Valdar, ei saa ju olla kuningaks olemise mõte? Võtta kõik endale? Milleks Kuuevallale selline kuningas? Ainult koormaks!" (lk 218-219)
  • Lõunavalla nooremanda mõtted käisid ringi ja ringi ja ringi. Ta ei leidnud unesid, ei häid ega teistsuguseid, veel kaua aega. Öö möödus lämbe ning õudsena, nagu neelanuks must madu endasse nii tema, selle toa kui kogu kantsi. Ning hingamise järgi tundus, et Anno soovist ja taktitundelisest vaikmisest hoolimata ei leidnud unesid - ei häid ega tarku - ka tema abikaasa mitte. (lk 222-223)
  • Mis vahet on elamisel ja suremisel - elu lõppeb nagunii ju alati surmaga, ükskõik, kus ning kuidas inimene on? Elamine lõppeb surmaga, suremine lõppeb surmaga, mis on erinevus?
Erinevus oli inimese enda sees. Kas tal on tunne, et elab või hoopis teistsugune» aeglase lämbumise, koorma all katkimineku või soolikate väljarebimise agoonia tunne. (lk 223)
  • Ta arvestas aega küünalde põlemise ja teenrite käimise järgi, aga igavene pimedus nende küünalde ümber näris ennast laugude alt otse koljusse ning selle all varjus olevasse peaajju sisse ja vahel nägi ta silmanurgast inimesi ning asju, mida seal ei olnud, ei saanudki olla ja ta teadis, et seal kedagi ei ole.
Ikkagi võpatas ta iga kord. (lk 224)
  • [Valdar Leitarile:] "Sa oled väärt mees, kui sa ka ise seda eriti ei usu ja kahel korral kolmest kelleltki nõu küsimata aruka valiku asemel lolli valiku teed." (lk 228)
  • "Kolmel on rohkem jõudu kui kahel, kui nad lükkavad ühes suunas. Kolm on rohkem kui kaks. Kui emandal ja tema lastel on kaks kaitsjat, on ta paremini kaitstud kui ühega. Mitte halvemini." Anno tegi pausi, enne kui lõpetas: "Ainult - tüli ei tohi sündida." (lk 229)
  • Tagamõtte tagamõtete otsimine... mitte alati kohane. Vahel on inimesed täpselt sellised, kui paistavad, sest nad on rohkem tunded ja vähem mõistus, kui keegi siinsetest uskuda tahaks. [---]
Ja ometi oli see tõsi - tunded juhtisid, mõistus vaid järgnes talle, nagu nöörist veetud. (lk 232-233)
  • "Miks sa seesugust asja meie käest küsid? Kas sinu noorisandad ei julge otse meie isandatega rääkida?" Jälle see Adli. Aga selle küsimusele sai Anno vastata:
"Nad räägivad kindlasti, ärge selles kahelge, armsad emandad. Aga mina räägin praegu teiega seepärast, et ma tean: kui teie oma meestele, poegadele ja koduväidele räägite, mida teie asjadest arvate, kuulavad nad hiljem minu noorisandate suust sama juttu vähemalt kaks korda meelsamini!" (lk 234)
  • Ootamissaalis joodi, söödi, lauldi, naerdi, hõisati ja mängiti isegi muusikat.
Perekondade rahvas nautis sünnitusi väga, kuigi alati oli kuskil lihasuutäie ja marineeritud peedi taga valmis ka kurb nägu juhuks, kui asjad peaksid halvasti lõppema. (lk 235)


Pandi sokud lattidest puuri,
kui aeg oli selline, et
nad ei saanud muidu kui tuli võidelda.
Jah, oli küll toitu ja vett
mõlemal küllaga.
Ometi üks kaevas teise
surnuks seal lattide vastas.
Ja isand jõi soojendet' veini
ning hõiskas ja plaksutas rahvas.
[---]
Anno vedas pärgamendi alumise osa ka sirgu. Sinna oli kritseldatud, enam mitte kaunilt, puhaste pintslitõmmetega, vaid viltuselt ja söega:
"Aga meie ei ole ometi mingid sokud!"

  • (lk 243)


  • Anno vaatas mehi, kuidas nad seal tema voodi peal ilutsesid, laubad siledad, suu ümber - jah, tõesti - naerujooned aga mõlemad ka kuidagi kanged, kohati end nihutamas või paremat asendit otsimas, nagu teeks kere haiget...
"Oi ei," ütles ta siis. "Te pidasite kahevõitlust?"
"Mitte päris," vastas Valdar. "Me pigem lihtsalt kaklesime."
Pühad veised taevas ja maa peal!!! Mida nad ometi teinud olid?
"Ja nüüd olete te mõlemad - mida? Indu täis ning endaga rahul?"
"Jah," vastas Leitar, sinihallid silmad kustuvas päevavalguses säramas. "Väga. Pole midagi, mis paremini õhku klaariks kui üks põhjalik löömine." (lk 244)

Tema kohtaRedigeeri

  • Mingis mõttes on Meres [Andrus] Kasemaa vastand – Kasemaa pigem varjab end oma mänguga me ees, aga Meres paljastab, kuigi ta teeb seda palju luulelisemas, luulelikumas vormis
  • Triinu Merest tasub märgata küll. Ei ole palju neid autoreid, kes suudaksid veenvad olla oma rütmi ja riimiga – tema vaba ja vahel ka vermitud-vormitud värss, mis mängib riimi ja kõlakordustega, ei pane lugejat häbenema.
  • Ja mu teine mure on – mille juurde liigub Meres luules edasi? [---] Ma ei tea, aga too – mu teada debüüt – on igatahes järge väärt.
  • Veidi naiivse ja plikaliku avaluuletusega ("Vahel ma mõtlen, et tahaksin mehele minna, / peigmees võiks olla kaunis kui juunikuus pungumas roos") teos on oma kõrghetkil väga stiilne, väljapeetult naiselik, empaatiat äratavalt nukker ja pateetikat minetavalt jõhker.
  • "Lagunemine" on tõsine, aga mitte masendav raamat. See ei ole nutune naisluule, vaid küpse ilmavaatleja tundepoeetika. Bluus, millest ei puudu killuke irooniat, eneseirooniat, aga ka kriitikanoote maailma kohta.
  • Triinu Merese teoses võlus žüriid peaaegu hooletu julgus fantaseerida ning sundida lugejat oma fantaasiamaailm ilma pikemate selgitusteta omaks võtma.
    • Jan Kaus, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii esimees, kommenteerides teise koha andmist Triinu Merese romaanile "Lihtsad valikud" kõrvuti Vahur Afanasjevi romaaniga "Serafima ja Bogdan", "Kirjastuste uudised 9/17" Reaktor, september 2017


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel