Bluus
Proosa
muuda- Frankie seisis ja ootas ööd. Ning samal hetkel hakkas mängima trompet. Kusagil linnas, päris lähedal, alustas trompet bluusi. Viis oli nukrameelne ja madal. Ju see mõne noore mustanahalise kurblik trompet oli, aga kelle just, seda Frankie ei teadnud. Ta seisis kangestunult, pea maas ja silmad kinni, ning kuulas. Viisis oli midagi, mis tõi jälle meelde olnud kevade: õied, tundmatute silmad, vihma.
- Viis oli madal, kähe ja kurb. Siis korraga, kui Frankie kuulama jäi, prahvatas trompetist lärmakas litripilv, mis stiilse nigeritrikiga siksakis ülespoole tõusis. Lärmaka litripilve sabanoodid törtsusid hõredalt ja äraolevalt. Siis pöördus viis algusbluusi juurde tagasi ja kõlas täpselt nii, nagu jutustaks tollest pikast kahtlaste lugude kevadest. Frankie seisis pimedal kõnniteel ja südamesse kogunenud õudsest pitsitusest kiskusid tal põlved krõnksu ning kurgus oli otsekui kramp. Siis juhtus täiesti ettearvamatult midagi, mida Frankie ei suutnud uskuda. Just sellel kohal, kus viis oleks pidanud lõppema, viimased noodid võetama, jäi trompet korraga vakka. Äkitselt jättis trompet loo katki. Hetke ei saanud Frankie kohe arugi, niivõrd hämmeldunud oli ta.
- Viimaks sosistas ta John Henry Westile: "Ta ei saa muidu torust tatti välja raputada. Kohe mängib lõpuni."
- Aga lugu ei jätkunud. Viis jäi katki, lõpetamata. Ja jäi õudne pitsitus, mida Frankie kauem ei talunud.
- Carson McCullers, "Laulatuse lummas", tlk Malle Talvet, LR 3-5 1988, lk 36-37
- Bluus ei olegi nii pika ajalooga muusikažanr, kui esmapilgul võib tunduda. Kuigi selle juured on tõepoolest iidvanades Aafrika muusikažanrides, algas selle kujunemine ja kondenseerumine alles Põhja-Ameerikas, pärast pea kolme sajandit orjanduslikku korda, ning sellele aitasid kaasa eespool kirjeldatud 19. sajandi vaba akulturatsiooni õhkkond ja kõik-sobib-tüüpi huumor, mida võis leida telgi-show'dest. Tegu oli läbinisti eluterve ja võitlusliku muusikaga. Bluusi kuulsus üdini "kurva" žanrina on tekkinud veidi hiljem, 20. sajandi teisel veerandil, kui sellest sai afroameeriklaste kodanikuõiguste liikumise taustamuusika ning kui vägivald ja surm liikusid mööda Lõunat enneolematus mastaabis. Selles positsioonis täitis kurblik bluus oma rolli. Aga näiteks bluusimuusikuid, kes oleksid oma elu ise lõpetanud, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Bluus oli ja on elujaatav, lootusrikas muusika, mis tegeleb probleemidega n-ö otse vaenlase nina all, on subversioon, vastuhakk ja platvorm, kus avaldada avaliku arvamusega vastuollu minevaid seisukohti.
- Jah, peab tunnistama, et suur osa bluusimuusikuid olid ja on nüüdki meessoost. See peegeldub vääramatult vastu ka tänapäevastest bluusikäsitlustest, mille on peaasjalikult kirjutanud mehed ning kus naisi on mainitud kas väga põgusalt või ei ole neid peetud selle väärilisekski. Ometi võib ilma igasuguse kahtluseta kinnitada, et bluusi viisid massidesse just mustad naised, sest just nemad olid esimesed vinüülplaadistaarid, kelle muusikat hakati müüma tõeliselt suurel hulgal.
- Kaisa Maria Ling, "Sex, drugs and blues" Vikerkaar, aprill 2018
- Bluus on nii köitev, sest pühitseb tervet inimloomust kogu selle vigases aupaistes. Bluus loob kunsti, mis on sügavalt ja püsivalt kaunis, kujutades maailma sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu me tahaksime seda näha.
- David Whiteis, "Violence in the Blues". Chicago Reader, 16.12.1993. Cit. via: Kaisa Maria Ling ""Sex, drugs and blues" Vikerkaar, aprill 2018
Luule
muudaTean üht küla - ma ei unusta seda
kus surnuaed on ülemäära suur.
Mu sünnimaal on üks õnnetu küla,
kus surnuaed on ülemäära suur.
Külas on vaid nelikümmend hinge,
ei saa aru, milleks nõnda suur surnuaed.
/---/
Surnuaial pole enam väravaid,
kanad kõnnivad sisse-välja.
Surnuaial pole enam väravaid,
kõnniteel vohab nõgeseid.
On tunne, et surnuaed valgub
koduaedadesse ja tänavaile.
- Antonio Gamoneda, "Surnuaia blues", tlk Jüri Talvet, rmt: J. Talvet, "Valitud tõlkeluulet" II (2021), lk 101
Kolm surnud tuvi pööningul
ja raadios Lady Blues
pruun hommik Sakus
vihmast läbi nõrgund
täis roostes kirge mõrkjas blues.
- Eeva Park, "* Kolm surnud tuvi pööningul" kogus "Mõrkjas tuul" (1983), lk 30
Blues on mulle ema eest
Asendab nii naist kui meest
Võta seda kuda tahad
Ükstaskõik kas tagast või siis eest
Vikerkaarena on kootud
Kokku küüslaugust, sinepist ja meest
Ta mul alatasa sees -
Karune ja kirbe blues
- Aleksander Müller, "Bluesipeig" kogust "Mülleri jutlused" (2006), lk 72
Hambad hajuvad
suupilli öises kõmas.
Hea hambutu blues.
- Karl Martin Sinijärv "* Hambad hajuvad" kogus "Krümitor 0671" (2011), lk 59