Eeva Park

Eesti kirjanik

Eeva Park (kuni 1970. aastani Eeva Hint; sündinud 9. septembril 1950) on eesti kirjanik.

Eeva Park (2014)

"Minu kuninglikud kaelkirjakud"Redigeeri

Tallinn: Hea Lugu, 2018. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia vabakategoorias.

  • Reetmine oli olnud lapseeast peale mulle pidev teema. See oli - ja on - mind kogu aeg saatnud, kuni selleni, et isa kümneaastasele minule mu kunagises kodus karjus: mida sa siit otsid, kui ise siit minema läksid! Ise ei läinud ma kõigi nende "lapseröövide" puhul, mis mu vanemate lahutust saatsid ja mind tabasid, küll mitte kuhugi. (lk 8)
  • Sakust läbi sõites tuletas Debora meelde, kuidas nad käisid Kerstiga kahekesi Maaviljeluse Instituudi külalistena Sakus suurel, lookas laudadega banketil ja tema keelitas juba uljas peotujus Kerstit nagu rebane muinasjutus hunti pulmalaua all: pea veel vastu, ära sa hakka laulma... (lk 15)
  • Debora ütles, et olles kogu oma elu pingsalt mõelnud selle üle, mis on ikkagi elu mõte, teab ta nüüd lõpuks, et elu mõte on osta oma maja keskküttekatla jaoks tarvilikku õli. (lk 26-27)
  • Me ju ei tunne oma vanemaid inimestena kuigi hästi, eriti juhul, kui tegu on õnneliku lapsepõlvega. Siis ei tekita emad ja isad meile mingeid erilisi probleeme ega küsimusi ning tänu sellele jääb ära ka sügavam juurdlemine nende olemuse üle. (lk 44-45)
  • Inimesena, emana, kirjanikuna ei äratanud nõukogude kool ega kord temas [Minni Nurmes] mitte mingit austust ega usaldust ja seegi küsimus, kas meist keegi ülikooli läheb või mitte, polnud üldse asi, mida oleks olnud mõtet arutada. Minu ajaloohuvi märgates vangutas ta igal juhul vaid pead ja ütles, et ega ma seda õppima minnes muud ei õpiks kui riiklikult kehtestatud valet. (lk 45-46)
  • Minni ostis selle [Moskvitš 400] 1951. aastal Harriet Beecher Stowe'i romaani "Onu Tomi onnike" tõlkehonorari eest ja õppis ka ise autot juhtima, kuna ta abikaasa Aadu Hint keeldus seda kategooriliselt tegemast. /---/ Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt elusana enam koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma lapsed üles ja suudles meid kõiki hüvastijätuks. (lk 56)
  • Ema rohis maja pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni pojengide ja flokside vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga ema tõstis pea, märkas otse talle lähenevat keravälku, lasi sellel paremat jalga kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma. (lk 60-61)
  • Mu vanaonu Hansu tütar Manna polnud üksnes uhke oma absoluutselt õige kasvu ja ikka veel pika, istmikuni ulatuva halli patsi üle (mida ta küll alati rätiku all kõvas krunnis kandis), vaid oli ka üks seisuseuhkemaid inimesi, keda olen elus kohanud. Tema põlvnes Kiini Neumannidest ja ükski hertsogitiitli pärija ei saanud oma staatuse üle suuremat rahuldust tunda kui värvituks pleekinud ja lapitud dressides seasöögikartulite keetmisest auruse köögi ja lauda vahet looviv Marie Riigor. (lk 74)
  • Paratamatult jääb mulje, et Elo Tuglas jälgis mu vanemate lahutust ja Tuglaste enda kodus toimuvaid pidevaid, lõpuks lausa igapäevaseid Aadu Hindi etteasteid samamoodi, nagu tänapäeval nauditakse kire- ja mõrvaseriaale. Näib, et see oli proua Elole otsekui Türgi seriaalide ja "Bold and Beautifuli" aseaine, igal juhul täiesti tasuta meelelahutus, mis Tuglastele otse koju kätte tuli. (lk 95)
  • Mind üllatab seegi, kui võrratult põhjalik on olnud proua Elo mälu ning missuguse kire ja täpsusega on ta sõna-sõnalt üles märkinud mu onu Johannese ülipikki telefonijutte, mis Minnist tõelise koletise maalisid. (lk 96)
  • Meie saabudes istus Mart Lepik nimelt lahtise õhuakna all diivanil ning sellest aknast lendasid sisse ja välja väikesed linnud, kes ta peopesast teri sõid ega ka siis ära ei lennanud, kui ma end istuma poetasin ja teda hinge kinni pidades jälgisin. (lk 103)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel